Suurim vedamine, mis sulle reisil osaks on langenud?

Vedanud on tihti, näiteks siis, kui de Gaulle’i lennujaama check-in’is vähem kui 20 minutit enne väljumist veel lennukile lastakse. Aga kõige erilisem vedamine oli 2000. ­aasta suvel, kui parima sõbraga Euroopa tuuri tegime. Plaan oli mingi osa reisist ka hääletada ning Berliini-Amsterdami vaheline marsruut tundus sobiva etapina. Pärast mingi osa jänesena rongis läbimist (ja õnnelikult kontrollide käest pääsemist) asusime Hannoveri EXPO ukse taga bensujaamas hääletama, silt käes ja lootusrikkad näod peas. Pärast tundidepikkust ootamist nõustus üks Saksa vanapaar meid viima lähima veoautode kogunemiskohani, kust kergem oleks edasi pääseda. Autos vesteldes, et kes oleme ja kust tuleme, pakkusid nad natukese aja pärast aga hoopiski, et võiksime soovi korral Düsseldorfis nende majas ööbida, saaksime süüa, pesta ja normaalselt magada. Ju said aru, et tegu pole Ida-Euroopa pättidega. Järgmisel hommikul viis härra meid siis Düsseldorf-Amsterdami teele, kust hääletades õhtuks ka kohale ka jõudsime.

Asi, mida reisimise juures tõesti vihkad?

Üldiselt ma armastan reisimist, aga igal reisil on reeglina üks hetk, mis võiks olemata olla. Üldjuhul on selleks raskete pampudega lennujaama poole tuigerdamine, eriti kui peab ­minema ühiskondliku transpordiga ja kotikesi on rohkem siginenud, kui normaalne oleks. Ütleksin, et Charles de Gaulle’i lennujaam Pariisis on orienteerumise koha pealt kõige keerulisem neist lennuväljadest, kus olnud olen. Igale välismaalasele, kes sealt linna ja linnast lennuväljale saabub, peaks küll auhinna andma.