Polooniumi saladused
Kõik polooniumi isotoobid (üle 30, rohkem kui ühelgi teisel elemendil) on radioaktiivsed, neist püsivaim on isotoop Po-209 poolestusajaga 103 aastat. Tuntuim ja kasutatavaim polooniumi isotoopidest on aga Po-210, mille poolestusaeg on 138 päeva (selle aja jooksul lagunevad pooled aatomitest, muundudes pliiks). See isotoop saigi nii kahetsusväärselt kuulsaks seoses Venemaa endise spiooni Aleksandr Litvinenko mürgitamisega Londonis novembri alguses. Teadaolevalt on see ka ainus juhtum, kus polooniumi on kasutatud kellegi tahtlikuks mürgitamiseks.
Elemendid polooniumi ja raadiumi avastas 1898. aastal kuulus Curie'de abielupaar Tšehhi päritoluga uraanpigimaagist. Kuigi juba raadiumisisaldus selles maagis on lausa legendaarselt väike, on polooniumi selles veel umbes 300 korda vähem (vaid kuni 0,1 milligrammi tonni kohta). Polooniumiks nimetati element Marie Sklodowska-Curie (1867-1934) kodumaa auks (lad Polonia = Poola). Ka sõna "radioaktiivsus" kasutas esimest korda selsamal 1898. aastal Marie Curie. Ta on ainus naisteadlane, kes on saanud Nobeli preemia kaks korda (1903 füüsikas ja 1911 keemias, neist viimase raadiumi ja polooniumi avastamise ja uurimise eest). Noore abielupaari kurnavast, huvitavast ja ohtlikust tööst nende kahe haruldase elemendi eraldamisel 19. sajandi lõpus on palju kirjutatud; see on üks teadusajaloo "suuri igavesi stoorisid".
Tohutu energiapomm
Tänapäeval saadakse polooniumi kunstlikult - Po-210 tekib tuumareaktsioonil vismuti kiiritamisel neutronitega tuumareaktoris. Kuigi tekkiva polooniumi eraldamine on suhteliselt lihtne (üheainsa operatsiooniga), ei tule kõne allagi selle saamine mitteriiklike institutsioonide poolt. Vaatamata arvukatele spekulatsioonidele on kõik tuumareaktorid ja nendes valmistatavad erinevad tuumamaterjalid - ükskõik kus maal - täieliku riikliku kontrolli all. Teisiti ei oleks seletatav fakt, et senini pole terroristlikud organisatsioonid radioisotoope, millest mõned on kujutlematult ohtlikud, tegelikkuses kasutanud. Muidugi on hoopis teine lugu nende riiklike organisatsioonidega, kelle tegevus võib kohati vägagi meenutada terrorit. Ja ainult need võivadki omada ja kasutada polooniumi kuritegelikul eesmärgil.
Vaatamata haruldusele ja kõrgele hinnale on polooniumi (nii vaba metallina kui keemiliste ühenditena) laialdaselt uuritud. Polooniumi soolad jt ühendid on sageli ilusat eredat värvi ning kõik need helenduvad intensiivse radioaktiivse lagunemise tagajärjel (sinine helendus on nähtav ka päevavalguses). Kiirguse intensiivsus (ja sellest tulenev ohtlikkus) on erakordselt suur - ilmselt on tegemist kõige kardetavama tuumamaterjaliga, mida tänapäeval inimene on suuteline küllalt suurtes kogustes valmistama.
Polooniumi tehniline kasutamine põhinebki sellel, et tegemist on erakordse "energiakontsentraadiga". Vaid ühe kuupsentimeetrise mahuga Po-210 tükike eraldab pidevalt 1,2 kilovatti soojusenergiat! Seetõttu kasutatakse polooniumi energiaallikana kosmosetehnikas ja ka teatud kaasaskantavates seadmetes. Segus mõne teise elemendiga (berülliumi või booriga) valmistatakse polooniumi baasil portatiivseid (ampullitaolisi) neutronite allikaid. Harvemini (ja väiksemates kogustes) on polooniumi kasutatud tavapärasemal otstarbel, nt gaasivoolu kiiruse mõõtmiseks kõrgahjudes.
Polooniumi toodangumahuks nimetavad teatmeteosed üksmeelselt "grammid aastas". Tegelikult ei ole sugugi avalikult teada, kes ja kui palju seda haruldast radioaktiivset metalli toodab - on ju selge, et tegemist on väga perspektiivse strateegi lise materjaliga. Tõenäoliselt on üks suuremaid tootjaid Venemaa ja tegelik polooniumi kogutoodang maailma ulatuses võib olla 100 grammi ringis.
Miljon surma tolmukübemes
Polooniumi mürgisus on omaette temaatika. Kui sellised kõige toksilisemad "klassikalised" mürkained nagu arseeniühendid või tsüaniidid on inimesele surmavad mõne sajandiku grammi (kümnete milligrammide) suurusjärgus, siis paljude radioaktiivsete mürkide letaaldoos on midagi hoopis muud.
Polooniumi kõige enam kasutatava isotoobi
Po-210 maksimaalne lubatud (s.t veel ohutu) doos on 0,03 mikroküriid, mis
vastab 1100 lagunemisaktile sekundis (igas sekundis laguneb niipalju polooniumi
aatomeid). Seda tundub olevat üsna palju, kuid vastab see tegelikult
kujutlematult väikesele kogusele - 7·10-12 grammile.
Väike arvutus - õhus valgusvihus vaevu nähtava tolmuosakese
mass on mikrogrammi, s.t miljondiku grammi suurusjärgus. Sellest omakorda
miljondik ongi
10-12 grammi - see on suurusjärk, kust
algab polooniumi ohtlik mürgisus. Teisisõnu - tolmukübemekese
suurune polooniumipreparaat sisaldab miljonikordse surmava doosi! Õhus
peab Po-ühendite kontsentratsioon olema alla
4·10-11 milligrammi kuupmeetri kohta.
On selge, et sellist suurusjärku kogused ei ole praktiliselt doseeritavad ilma tugevasti lahjendatud preparaate kasutamata - ja ka siis ebatäpselt. Ka tuhandekordsel lahjendusel pole minimaalne inimest surmav kogus veel kaugeltki silmaga nähtav. Siit tulenebki selline, ka juba ajakirjanduses kajastamist leidnud ulatuslik ja kontrollimatu saastus, mis on esinenud selle nii ohtliku aine hiljutisel rakendamisel.
Sellise ebatavalise mürgi esmakordset ja avalikku kasutamist (pole mõeldav, et see oleks võinud jääda vastukajata) võib hinnata mitmest eri aspektist. Ühelt poolt on see suurejooneline žest - asjatundjatele ütleb see üheselt, millega on tegemist ja kui võimas võib mõnikord olla vastulöök. Teiselt poolt on see mõneti naiivne kuritegu, sarnanedes varblase tulistamisega kahurist. See näitab ka, milleks on valmis teatud struktuurid, et hävitada üht inimest. Ja lõpuks on võib-olla mõneti üllatav ja õpetlik tõdeda, et on olemas nii mürgiseid aineid nagu polooniumiühendid, mille herneterasuurune tükike on tuhandekordne surmav annus kogu inimkonna jaoks.
Autor on Tallinna ülikooli keemia õppetooli hoidja, dotsent.
