Rahumäe sild koosneks nagu kahest osast: elegantsete kõrgete jalgade otsas seisvatest ülakaartest ja all madalatest poolkaartest, mis põskedena raudteed ääristavad. Põski ja silda ühendavad munakividega sillutatud kumerad nõlvad. Näha on, et see kõik on seal olnud juba
ammu, kunagi mõttega projekteeritud ja teostatud.

Ja tõestuseks võitegi sillapostilt leida kultuurimälestise märgi, teeotsast aga koguni tahvli, millel on kirjas silla põnev lugu koos mitme hindamatu pildiga.

Kitsarööpmelisest loobuti seitsmekümnendatel (progress ju!) ja rööpad võeti mõnuga üles. Tammile tekkis üks esimesi kergliiklusteid. Talviti kulgesid seda mööda suusarajad, hiljem (1986) lisati Mustamäele laskuva liiklussoone ohutuks ületamiseks tehnikaülikooli poolt „Mente et manu" sild, mis raudteesilla eeskujul kasutab seljakuharja, materjalilt aga meenutab kadunud rööpaid ja vedureid endid.

Mõni aeg tagasi Rahumäe sild renoveeriti, tehes selle tervisespordi tarvis ohutumaks. Kaunid kaared valgendati ja need muutusid magnetiks grafitisirgeldajatele. Ka paekivist poolkaared on kutsunud end kaunistama - selle kallal on käidud veidi kõrgemate kunstiliste kavatsustega. Paemüüritis meenutab ilmselt lõuendifaktuuri. Kuid nagu ka võimas rändrahn, mis mõnisada meetrit linna pool tukub, elab rajatis värvikatted raudselt üle.

Silla lugu

20. sajandi alguses asus Vene tsaaririik rajama Eesti põhjarannikule ja Tallinna ümbrusesse kindlusi, mis olid mõeldud Peterburi kaitseks – Peeter Suure merekindlust.

Nende tööde raames ehitati välja ka uus mitmeharuline kitsarööpmelise raudtee võrgustik Tallinna ümbruses. Kindlusraudtee ja selle rajatiste keskuseks sai Nõmme-Kindluse jaam Hiiul, aga sinna
jõudmiseks ja Tallinna-Haapsalu laiarööpmelise raudtee ületamiseks vajas looduslikule vallile rajatud kitsarööpmeline raudtee silda.

Esimene, ilmselt ajutine puust sild ehitati tugevatest palkidest sõrestikkonstruktsioonina ja see sai valmis aastal 1914. Aga kui 1924. aastal asuti ellu viima plaani elektrifitseerida laiarööpmelise
raudtee Tallinna-Pääsküla lõik, oli selge, et vana puusilla alla kahte rööpapaari ei mahu. Aeg oli edasi läinud ja sild otsustati ehitada toona ehituses juba laialt kasutatavast monoliitraudbetoonist.

Sillaprojekti autor oli ka Tallinnas Rohu tänava ja Paldiski maantee raudteesillad projekteerinud
insener Ado Johanson. Töötati ööpäev läbi ning uus sild sai valmis vaid kolme nädalaga aprilli lõpus 1927.

Tänapäeval sõidavad sama silla alt läbi rongid, üle silla pääsevad aga ainult jalakäijad-jalutajad
ning tervisesportlased ja jalgratturid nüüd juba mööda kergliiklusteed. 

Nõmme Tee Seltsi asutajaliige
Kadi Alatalu