Iisraeli relvatehing oli Mart Laari esimese valitsuse üks tähtsamaid otsuseid. Juudid olid maailmas praktiliselt ainsad, kes nõustusid noorele Eesti riigile relvi müüma.

Nagu auditist selgub, sõitis kolmeliikmeline Eesti delegatsioon Iisraeli maad kuulama juba 1992. aasta oktoobris.

Delegatsiooni kuulusid kaitseministri asetäitja Toomas Puura, kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots ja ärimees Leonid Apananski, keda nimetati välisministeeriumi eriesindajaks. Külaskäigust jäi neile hea mulje.

Jaanuaris 1993 sõlmiski kaitseminister Hain Rebas lepingu relvafirmaga TAAS. Koos intressidega kohustus Eesti maksma relvade eest üle 60 miljoni dollari.

Probleem tekkis õhutõrjerelvadega. Eesti soovis osta kantavaid rakette Stinger. Iisrael tootis Stingereid USA litsentsi alusel, kuid keeldus neid Eestile müümast. Selleks olnuks vaja jänkide luba.

Küll nõustus Iisrael müüma Nõukogude päritolu 23 mm õhutõrjesuurtükke. 50 sellise kahuri ja 200 000 mürsu eest pidi Eesti tasuma umbes 60 miljonit krooni.

Õhutõrjekahurid saabusid Tallinna jaanuaris 1994. Konteinereid avades tundus Eesti ohvitseridele, et neid on petetud. Laaneots moodustas asja uurimiseks komisjoni, mida juhtis kaitseväe tagalaülem Einar Laigna.

Selgus, et suurtükid olid 23–27 aastat vanad, araablastelt sõdade käigus ära võetud trofeerelvad. Ükski suurtükk polnud laskekõlblik, osa detaile oli roostes või lausa katki.

Mürsud pärinesid aastatest 1971 ja 1981, neile värskelt peale kantud värv ei varjanud kahjustuste jälgi. Laskemoon tunnistati ohtlikuks.

Samal ajal saabus Eesti kaitseministeeriumisse faks relvafirmalt TAAS: kahurid pole mitte relvatehingu osa, vaid hoopis juutide kingitus. Eesti Ekspress kirjutas 1994. aastal ilmunud artiklis, kuidas ostetud relvadest sai äkki kingitus.

Valitsus otsustas juhtunut salata. Peaminister Laar teatas, et relvaost oli väga õnnestunud ning et avastatud on vaid mõned nõuetele mittevastavad padrunipartiid.

Varem salajane dokument kinnitab nüüd, et Ekspressil oli siiski õigus.

Nimelt saatis riigikontrolör Hindrek Meri 1995. aasta augustis Tiit Vähi valitsusele mureliku kirja.

“Lepingust tulenevad puudused andsid firmale TAAS võimaluse tarnida kasutamiskõlbmatuid relvi,” kirjutas Meri. Tõsiseima näitena tõi ta õhutõrjekahurid ja nende laskemoona.

“Kaitseministeerium informeeris firmat TAAS avastatud puudustest ja tegi ettepaneku viia need kahurid kui vanaraud firma kulul tagasi. Firma keeldus põhjendusega, et need on saadetud kingitusena. TAAS pole aga käesoleva ajani tarninud lepingus ette nähtud õhutõrjekahureid.”

“Ülejäänud relvastus on suures osas komplekteerimata ning osa sellest meie klimaatilisi tingimusi arvestades ebasobiv või kasutamiseks kõlbmatu.”

Oma kirja tunnistas Meri riigisaladuseks, milleks see jäi ligi 20 aastaks.