Pangas, kust laenuralli aegu said laenu tuhanded ja tuhanded Eesti pered. Nüüd kuulub Swedbank vihatumate välisfirmade loetelu esiotsa, kelle kätte lähevad üha rohkemate raskustesse sattunud eestlaste kodud. Tükike neist kodudest, seega ka Eestist, kuulub taas Rootsi riigile. Rootsi aeg on Eestis tagasi.


Svenssonite esimene saabumine



Esimese tõsise katse Eestimaal kanda kinnitada tegid rootslased suvel 1220, kui Rootsi kuningas Johan Sverkersson (Johan I) vallutas Lihula linnuse. Kuningaga olid kaasas piiskopid, kes hakkasid ümbruskonna rahvast ristima ehk nii-öelda oma vara märkima. Johan jättis Lihulasse kaitsemeeskonna ja naasis Rootsi. 8. augusti koidikul aga saabusid merelt saarlased, kes piirasid linnuse ümber ja panid põlema. Ägedas lahingus hukkunud ligi 500 rootslast jarl Karl Dövega eesotsas ning linnus langes saarlaste kätte. Rootslaste vallutuskatse Eestis oli sellega nurjatud.


Palju edukamalt käis rootslaste käsi kolm sajandit hiljem Liivi sõjas. 1561. aasta juunis vallutasid rootslased Tallinna ning kohe alistusid neile ka Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad. Põhja-Eesti isandaks sai seega kuningas Erik XIV. Rootsi isand polnud siiski “hea”, ta oli vallutaja nagu kõik teised. Kevadtalvel 1566 tungisid rootslased Saaremaale, laastasid saare, põletasid Kuressaare ning pöördusid rikkaliku saagiga tagasi mandrile.


1574. aastal laastasid rootslased Pontus de la Gardie juhtimisel Põltsamaa, Viljandi ja Karksi ümbruskonnas, samal ajal laastasid venelased aga rootslaste aladel Harjumaal. “Selle alaliselt voogava rüüstesõja alla kannatas kõige rohkem eesti talurahvas. Põllud jäid seemendamata või siis hävitati kasvav vili. Häda oli maal seetõttu väga suur,” kirjutas ajaloolane Evald Blumfeldt.


4. septembril 1580 vallutasid rootslased tormijooksuga Narva linna. De la Gardie lubas oma vägedel 24 tunni jooksul linnas takistamatult rüüstata. Selles veresaunas langenud 7000 inimest, enamikus tsiviilelanikud.


Kolm aastat hiljem sõlmitud Pljussa vaherahuga sai käest kätte käinud Põhja-Eesti Rootsile (1629. a Lõuna-Eesti) – Liivi sõda oli lõppenud. Blumfeldti väitel “ei toonud Põhja-Eesti minek Rootsi valdusesse siinse talurahva ellu paremusi. Sõjaolude tõttu saavutatud ajutised vabadused kaotati varsti ja valitsejate läänistamispoliitika tagajärjel anti siinne talurahvas ulatuslikumalt kui keskajal aadli meelevalla alla.” Ka kiidetud Gustav II Adolfi, samuti tema tütre Kristina valitsemisaeg ei toonud kergendusi. “Talurahva kohustustekoorem oli varasema perioodiga võrreldes muutunud märksa rängemaks ja ähvardas veelgi tõusta, sest riigivõim ei andnud talupoegadele majanduslikku kaitset mõisaomanikkude omavoli vastu.”


1671 andis Liivimaa kindralkuberner Clas Tott välja politseikorralduse, millega siinsed aadlikud said Rootsi riigivõimu heakskiidu sunnismaisusele, mis orjastas talurahvast veelgi. Erinevalt Rootsi ja Soome talupoegadest oli Eesti talupoeg ori.


Legendi sünd


Pööre paremuse poole saabus 17. sajandi viimasel kümne ndil, kui eriti riigimaadel asuvate talupoegade elu muutus Rootsi aja algusega võrreldes palju paremaks. Ajaloolase Otto Liivi sõnul “see oli aeg, kus talupojal kasvas jälle kangem selgroog ja kus tekkis suurem iseteadvus, mis veel Vene ajal püsis talupojas mälestusena Rootsi aja headusest ja õiglusest”. See oli Rootsi riigis toimunud reduktsiooni ehk maade taasriigistamise otsene tagajärg.


Hea Rootsi aja legend ei põhinenud siiski vaid millelgi üldisel. “On dokumentaalseid andmeid, et eesti kroonutalupojad, kes omis asjus Stockholmis viibisid, sealt sagedasti tagasi pöördusid suurte lootustega olukorra paranemisele ja rahva hulgas arendasid ning levitasid vabaduse ja maa talurahvale päriseks andmise mõtet,” kirjutas Liiv. Ehk oleks Põhjasõja võidu puhul nii läinudki – juba 1681 kaalus Karl XI talupoegade vabastamist riigimaadel – ning see olemata jäänud ilus elu sünnitas legendi heast Rootsi ajast.


Midagi käegakatsutavat saadi ikkagi ka. Näiteks just Rootsi ajal pandi alus siinsetele rahvakoolidele. Sajandilõpu väheseid paremaid aastaid jääb Eestis siiski varjutama suur näljaaeg 1695–1697, mis viis hauda viiendiku rahvast ehk umbes 70 000 inimest. Et ka Rootsi ja Soome talupojad nälgisid, veeti Eesti kroonuladudest vilja hoopis Rootsi ja Soome. Veri on paksem kui vesi.


Viljavedu kadus rahval ruttu meelest ega tumestanud legendi hääst Rootsi ajast. “Mida suuremaks jäi ajaline vahemaa, seda enam kadus rahva teadvusest Rootsi aja tõeline ajalooline värving ja muutus mingiks ideaalseks “heaks Rootsi ajaks”, millele projitseeriti pärisorja unistused inimlikest õigustest ja vabadusest,” kirjutas folklorist Rudolf Põldmäe.


Too aeg püsis selgelt meeles veel 19. sajandil, kui mässama hakanud talupojad rääkisid “Rootsi õigusest”, mille mõisnikud rahvalt ühes maa ja varaga röövisid. Kõnelemata lugematutest rahvajuttudest Rootsi kuninga heategudest Eestis või temaga seotud kohanimedest.


Rootsi vihm ja Vene räästas



Nii nagu tänapäeval mõjuks kummalisena orja jutt heast isandast, peaks sama käima ka rahva kohta. Kuidas saab rahvas, kellelt on võetud tema iseolemine, kiita peaaegu taevani üht oma ikestajatest? Eesti ajalukku vaadates pole põhjust keeruline leida. “Heaks on kogu ajajärk saanud võrreldes järgneva sünge Vene ajaga,” tõdeb ajaloolane Margus Laidre. “Põhjasõja kohta käivates rahvapärimustes avalduv selge rootsimeelsus ei jäta kahtlust, kummale poole eestlased hoidsid.


Ajaloopärimuse peategelane on Rootsi kuningas, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa, ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse,” kirjutab professor Helmut Piirimäe koguteoses “Eesti ajalugu”. Seevastu venelasi kujutati halastamatute tapjate ja riisujatena.


Eesti sai Põhjasõjas rängalt kannatada, mida iseloomustab kujukalt rahvaütlus: Vastseliinast Põltsamaani pole kostnud peni haukumist. Nii see tõepoolest ka oli, sest Eestis rakendati Peeter I käsul põletatud maa taktikat. Kuigi 18. ja 19. sajand olid valdavalt rahulikud, elasid lood mineviku hirmutegudest rahvasuus edasi.


Vabadussõda 1918–1920 ja ­Rootsi vabatahtlike abi ei tekitanud ­hetkegi kahtlust selles, kes on sõber ja kes vaenlane. Et seejärel 1920.–1930. aastatel palju kirjutati ka vanast heast Rootsi ajast, on asjade loogiline jätk. Ei maksa ka unustada kuningas Gustav V (1929) ja tulevase kuninga Gustav VI Adolfi (1932) külaskäike Eestisse, samuti riigi­vanem Jaan Tõnissoni visiiti Gustav V juurde (1928).


Sügavam põhjus peitub aga Rootsi ja Vene suurvõimu põhimõttelises erinevuses. Laidre sõnul “olid rootslased suurriigi ajal pöördunud rohkem sissepoole ja impeeriumi uhkus ei mänginud mingit osa nende rahvuslikus ­eetoses”. Seevastu Venemaal on “tsaar Ivan III aegadest kuni tänapäevani ülevalt alla kultiveeritud “Kolmanda Rooma” ideed”.


Juba ainuüksi seetõttu valitses Rootsi kuningas maarahvast pehmema käega kui Vene tsaar, tema sekkumine meie ellu oli märkamatum. Nii pole põhjust hakata ka Rootsi aega ümber hindama, muidu muutub ajalugu liiga mustaks. Mõni hea legend võib ju ikka olla. Järsku peaks hoopis olevikuga tegelema. Võtma näppu palvekirja ja sõitma nagu 17. sajandil Stockholmi Eesti asja ajama. Äkki kuningas võtab jutule ja vii­butab korra näppu kurjade pangaisandate poole...