Teisipäeval, 13. mail konvoeeris politsei Taist Eestisse karistust kandma kolm vangi – narkokullerid Mare Haabu ja Ervin Bernhardti ning mõrvar Hardo Kersi. Nii suur pressikorpus viibis viimati lennuväljal vist siis, kui Tallinna väisas Michael Jackson.

Kui kaheksa aastat tagasi 5,8 kilo heroiiniga teolt tabatud eestlased on korduvalt intervjuusid andnud, siis Hardo Kers pole oma erakordselt loolt seni saladuskatet kergitanud. Eestlase sooritatud mõrv oli Tais sensatsioon ja sellest kirjutasid laialt nii sealsed kui ka siinsed lehed. Tema enda versiooni pole aga seni keegi kuulnud.

Kaks aastat pidas maailma üheks karmimaks karistusasutuseks peetavas Bangkwangi keskvanglas istuv 34aastane mees kirjavahetust ajakirjaniku Ragne Jõerannaga. Neist kirjadest ei kooru välja pilt külmaverelisest killerist, vaid erilisest meestevahelisest sõprusest, mis viis veretööni.

Appikarje sõbralt

1998. aasta alguses laekus Hardole kiri Tais elavalt parimalt sõbralt Jaanus Mõõgalt. Kamraad kurtis, et äri – Herbalife’i toidulisandite müügiketi käivitamine Tais – ei lähe sugugi libedalt ja et tal on probleeme Vene maffiaga.

Hardo kinnitusel olid nad Jaanusega nagu verevennad. Neli aastat varem turvafirma Securitas koolitusel alanud tutvus ja koos töötamine Pärnu ööklubis Mirage olid temas tekitanud tunde, et tegu on tõelise sõprusega. “Turvameestena töötades tuli meil lahendada vägagi keerukaid olukordi, mil koos “pea ees tulle’’ sööstsime,” kirjeldab Hardo.

Sügavat sõprust kinnitab ka Pärnus elav ema. “Kui Hardo veel üksik oli, siis elasid nad vahepeal ühes korteris,” kinnitab Milvi Kers. Kui Jaanus turvamehe tööst loobus ja Euroopasse ühe maailma kuulsaima kickpoksi treeneri juurde õppima sõitis, säilis meestel tihe kontakt. “Tihti, kui ta seal eemal oli, ja mul tema abi vaja oli, tegi ta kõik selleks, et mind aidata, ükskõik, mis see siis ka polnud. Ja siis, kui Jaanuselt kirja sain, et tema vajab minu abi, oli asi selge – tuli minna Taisse,” meenutab Hardo. 

See samm ei maksnud talle lõpuks mitte ainult vabaduse, vaid ka pere. Hardo ustavus sõbrale tekitas eraelus pingeid juba varem. Mehe väitel ei suutnud elukaaslane Andra, kellega neil on väike poeg, leppida ja andestada, et Hardo jättis pere ning tormas võõrsile sõbrale appi. Vanglas jäidki kirjad kaasalt kord-korralt harvemaks ja lakkasid lõpuks sootuks.

“Olen palju-palju kordi Andra käest vabandust palunud ja oma viga kahetsenud. Paraku ei vasta ta enam minu kirjadele. Ma väga loodan, et Eestis olles saan temaga kohtuda ja silmast-silma vabandust paluda. Ja kas poleks ilus loota, et see kaunis tunne, mis meid kord kokku viis, siis taas ellu ärkaks!” kahetseb kinnipeetav.

Valge laik mõrva kohal

Pärnu turvamees ei lennanud maailma pahupoolele kindla eesmärgiga tappa. Kohapeal selgus, et Jaanuse probleemid on suuremad, kui ta arvata oskas. Seis oli muutunud nii kriitiliseks, et polnud enam valikut – iga hetk võidi Jaanus tappa. Tuli tegutseda esimesena.

Hardo Kers tappis 1998. aasta 31. märtsil Tai kuurortlinnas Pattayas nelja lasuga venelasest restoraniomaniku Konstantin Povolotskovi (36) ning haavas tema kaaslannat. Ehkki eestlane võtab teo omaks, libiseb ta mõrva täpsematest tagamaadest üle. Ajakirjanduse väitel oli see seotud kohaliku restoraniäriga. Atentaadi ohver liisis ühe oma restoranidest miljoni bahti (umbes 370 000 krooni) eest paarile sõbrale, kes hiljem ei soostunud raha maksma.

Politsei andmetel organiseeris mõrva tollal mitmes riigis tagaotsitav Vladimir Beketov (40). Jaanus Mõõk vahendas tapatöö Eestist kohale lennanud sõbrale. Neli päeva hiljem tabas politsei Kersi Bangkoki lennujaamas pealtnägijate antud näokirjelduse järgi. Kohe vahistati ka Jaanus Mõõk.

Mõrv heast südamest?

Vahistamisel leidis Tai politsei Hardo käest 5000 dollarit (umbes 75 000 krooni). See raha tembeldati Hardo sõnul palgaks mõrva eest ja konfiskeeriti. “Tegelikult pidin ma selle raha toimetama Soome Jaanuse ühele endisele tüdruksõbrale,” selgitab Hardo.

Pärast tabamist helistas Kers esimesena Eestisse elukaaslasele ja tunnistas tapatöö üles. “Minu jaoks oli see täielik šokk, justkui tegelikult ei tunnekski inimest,” meenutas Andra seda telefonikõnet.

Vangi enda kirjeldus tollest vestlusest on erinev. “Pärast vahistamist lubati mul koju helistada naisele ja teada anda, mis minust saanud on, vaid ühel tingimusel. Pidin rääkima vene keeles, sest Tai politseil oli ainult vene keelt valdav tõlk. Rääkima pidin ainult seda, mis politsei mulle ette ütles. Nii mul ei jäänud muud üle kui Andrale öelda, et tegin seda raha eest. Hiljem selgus, et minu kõne võeti lindile ja kohtus läks see arvesse kui minu oma ülestunnistus töötasust,” selgitab Hardo.

Enne tabamist õnnestus Hardol varjuda paar päeva ühes hotellis. Mees on mõelnud, mis oleks saanud siis, kui tal oleks õnnestunud kodumaale pageda. “See oleks olnud üks “tore” elu öiste luupainajatega, kandes oma turjal süükoormat elu viimse päevani, ilma kordagi rahu saamata ja külastades pidevalt vaimuhaiglaid selle süütunde pärast,” kahetseb Hardo tehtut.

Eeluurimise all kohtus eestlane tapetu vanematega. “Meie vestlus oli umbes viis tundi pikk. Kui nad alguses tahtsid mind kohe samuti teise ilma saata, siis rääkides neile kogu seda lugu, et miks ja kuidas, nende viha minu vastu vähenes. Nad mõistsid, et nii mina kui ka nende poeg olime iseenda teadmata vaid väikesed manipuleeritavad mängukannid ja musta töö tegijad suurte tegijate käes.” Lahkudes laususid tapetu vanemad, et andestavad talle ega vihka teda.

Koraan annab jõudu sõbra kaotust seedida

Pärast kohtuprotsessi viidi eestlane eluaegset vangistust kandma (hiljem muudeti see 40aastaseks karistuseks) Bangkwangi vanglasse, mis asub umbes tunnise sõidu kaugusel Tai pealinnast Bangkokist. Tema kirjeldus vanglaelust on sarnane teiste Eesti vangide lugudega – tappev kuumus, ebainimlikud elutingimused, möllavad haigused ja lokkav korruptsioon, kus hierarhia ei põhine niivõrd jõul kui rahal.

“Seal tuli mu kõigepealt ära unustada iseennast, ära unustada ja loobuda täielikult eestlaslikust uhkusest, ennast alandada teiste ees nii palju, kui seda vaja oli, loobuda oma tõekspidamistest elule, mille järgi elanud olin. Ja seda kõike vaid selle nimel, et siin vastu pidada. Silme ees vaid üks siht – vastu pidada. Rabelesin nagu uppuja vees, pisarad silmis ja krambid liigutustes. Ma ei teadnud ju, kuidas rabeleda, et vee peale püsima jääda. Püüdsin vahetevahel vandele sõpradele kätt ulatada abi saamiseks, kuid mõned neist mitte ainult ei pööranud mulle selga, vaid püüdsid mind sügavamale põhja lükata.”

Palju abi sai Hardo enda sõnul sellest, et avastas islami ja koraani ning õppis araabia keeles palvetama. Ootamatult tuli aga uus saatuse löök. Illusioon igavesest sõprusest Jaanusega purunes, kui meestel õnnestus pärast paariaastast lahusolekut juhuslikult tunniks ajaks kokku saada. “Ma ei vaja sind enam, sest sinust pole ju mulle enam miskit kasu. Sina oled süüdi, et ma siin kinni istun. Sina oled terve mu elu ära rikkunud. Kõik see, mis meie vahel oli, on võlts ja lavastatud ning tehtud vaid selleks, et sind ära kasutada,” vahendab Hardo Jaanuse ränki sõnu.

Hardo reaktsioonis peitub ehk võti, mis avab tapatöö motiive. See suhe oli midagi enamat kui tavaline sõprus. “Need sõnad lõid mind jalust, kuidagi jahedaks läks järsku ja otsekui päike oleks ilmast ära kadunud. Oli tühi tunne. Tahtsin appi karjuda, kuid see oleks olnud võrdne pea ees vastu seina jooksmisega. See keegi, kelle jaoks ma olin võimeline ja valmis loobuma kõigest ja kõigist, loobuma vabadusest, riskima oma eluga, sõitma teise maailma otsa, et tõestada ja näidata, kui vajalik ta minu elus on, kui tugev on minu süda tema jaoks – ütles nii! Tundsin ennast tõesti nagu ära kasutatud, armetu, peksa saanud, tühja, mitte kellelegi vajaliku väikese, abitu olevusena!” pritsib mõrvar hinges mässanud tundeid.

Kardab tagasipöördumist

Pärast seda pole Hardo ja Jaanus kohtunud. Jaanus, kellel on taskus ka Soome pass, mõisteti kohtus surma ning teda ootab apellatsioonikohus, kus ta taotleb surmanuhtluse asendamist vanglaga.

Hardo tunnistab, et ta kardab veidi Eestisse naasmist, sest vanglaaastad on teda palju muutnud. Tal on kavas avaldada raamat oma läbielamistest ja vaimsest arengust Tai vanglas. Kahetsust jagub tal nüüd kuhjaga.

“Tegin vea, et tulin ära armsama juurest. Tegin vea, et kellegi teise eest teo tegin, mille pärast pean loovutama aastaid oma elust. Tegin vea, et olin pime ühepoolses sõpruses kellegi vastu. Olen tekitanud kohutavaid piinasid inimestele. Kuid kõige selle kaalub üles see, et ma olen avastanud ja leidnud iseenda ja saanud siin vanglas teada, mis on üldse elu mõte. Nii  nagu igal medalil on kaks külge, on see teine külg ka minus ja mulle on see kuidagi tõeliselt särav. Olen õnnelik, et selle leidsin,” pihib Kers.