Aga kui Inglismaa spetsialist läinud nädalavahetusel juba neljandat korda appi kutsuti, enam pressiteadet ei antud. Vastupidi – elevandijuhi Ivo Jaiki väitel näidati talle loomaaia administratsiooni käskkirja, mis keelas meediaga suhtlemise.

On ka põhjust, sest seekord on uudised halvad – Carl kaotab ka oma viimase võha, mida võib pidada tema meheuhkuseks.

Carli maast madalast üles kasvatanud Jaiki andmetel on elevandi hambaravile kulunud juba ligi pool miljonit krooni ja kulub veel. Arvestades, et elevandi aasta toiduraha on ligikaudu 100 000 krooni, on Carl mitte ainult loomaaia kõige kopsakam, vaid ka kulukam eksponaat.

Hambavalus elevant murdis talitaja ribi

Mis või kes aga elevandi hädad põhjustas, selles läheb vanditalitajate ja teiste asjasse pühendatute jutt järsult lahku. “See jama kestab juba aasta ja kestab veel kaks aastat,” ohkab Jaik patsiendi seisundist rääkides. “Hea, et ta kõige selle peale ise alles jääb.” Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul näeb elevandijuht asju liiga mustades toonides ja paljud tema etteheited on luulu. Lisaks pole mõlema võha eemaldamine mingi uudis. "Seda ennustas arst oma kogemusele toetudes juba eelmisel kevadel, et nii läheb," ütleb Kaal.

Hädad algasid ülemöödunud jõulude ajal. “Ta on üldse murdnud oma võhkasid seitse korda. Kordamööda vasakut ja paremat,” loendab Jaik, kelle sõnul on isaelevandil teatud meri-põlvini-periood, mil ta võib liiga agressiivselt mängides oma võhku murda. “Mina olen talle ise ilma narkoosita peale pannud kolm plommi,” räägib Jaik, kellel pole arstiharidust. “Laulsin rahustamiseks talle oma “joigu” ja panin kättesaadavatest materjalidest peale.”

Vastu betoonäärist lõhkus Carl siiski läinud aasta veebruaris hambakanali lahti. “Siis oli ta juba nii agressiivne, et me ei saanud temaga enam suheldud ja oli selge, et on narkoosi vaja. Proovisin uuesti plommida, aga lendasin nende vahenditega nurka,” räägib Jaik. “Kui ravi teha esimesel kahel päeval, siis infektsioon ei levi. Kui ta nakatub, siis on juba see jama käes, mis meil praegu on.” Kaalu meelest võis selline heast tahtest ajendatud, aga põlve otsas tehtud ravi asja hullemaks ajada.

Ootamatu valusööst ajas elevandi ühel hetkel isegi nii marru, et ta haaras hooldaja Ülle Maandil londiga vöökohast kinni ja muljus naise vastu maad. “Tal õnnestus end välja vingerdada ja eemale veereda,” kirjeldab Jaik kolleegi nappi pääsemist. “Oleks see sihilik rünnak olnud, siis oleks kehvemini läinud.” Ohver sattus murtud ribi ja muljutud käega haiguslehele.

“Isaelevant on vabakasvatusega ja kuna ta on nii suur, siis korda ei kehtesta enam ka,” on Harju veterinaarkeskuse peaspetsialisti Andres Tuvi hinnangul kolmemeetrise (!) turjakõrgusega Carli distsipliin käest lastud. Lisaks on ta ühest silmast lapsest saati pime.

Appi tõttab brigaad Londonist

Ehkki oli klaar, et oma jõud ja mõistus on otsas, kulus elevandile stomatoloogilise abi saamiseks üle kuu. Selle aja jooksul vigastas stressis loom ka teist võhka. Mullu märtsis saabus Tallinna neljaliikmeline meeskond Inglismaalt eesotsas doktor Peter Kertesziga, mis on ainus elevandihambaarstide tiim maailmas. Zoodent International lennutas kohale mitusada kilo spetsiaalseid raviseadmeid ja -aineid ning protseduuris osales ligi 30 inimest.

Operatsioon tipnes võha parandamise ja kahe mädaneva hamba eemaldamisega. Aga töö jäi ikka pooleli. Pärast üht visiiti suvel naasid spetsialistid septembris Tallinna ja eemaldasid seitsmetunnise narkoosi kestel hiiglaselt ühe haige võha. “Nad ütlesid, et see oli nende maailmapraktikas kõige raskem operatsioon,” vahendas toona loomaaia pressiesindaja Üllar Rammul arste, kellele Carl oli tol hetkel juba 56. elevandist patsient.

Tänavu talvel muutus situatsioon uuesti kriitiliseks ja märtsi lõpus oli juba nähtav, et elevandi plommi alt tuleb mäda. “Mindi selle peale, et mitte midagi teha – äkki läheb lihtsalt mööda,” kritiseerib Ivo Jaik ülemusi. “Kui on omanikul loom, siis kas ravi või tapa ta ära. Seadus ütleb, et looma ei tohi piinata, tuleb hukata,” ei karda Jaik väljaütlemiste pärast isegi töökoha kaotust. “Meie jaoks oleks vallandamine isegi leevendus.”

Pühapäeval komandeeriti siiski kiirkorras Tallinna üks Inglise elevandianestesioloog. “Kui plomm maha võeti, siis seal taga oli tühjus, sest see oli kõik mädanenud,” lausub Jaik. Ehkki käärimine lasti välja, oli arsti diagnoos karm – ka see võhk on lootusetus seisus. Et elevandi koljust eemaldatakse 60sentimeetrine kaarjas võhk, kestab haava lõplik paranemine kaks aastat.

“Kunagine jokutamine maksab kätte. Need summad, mis selle rumaluse alla on läinud, on suured,” leiab Jaik. “Pool miljonit on läinud ja läheb veel.” Direktor Mati Kaalu arvutuste kohaselt on tänu sponsorite abile Carli halbade hammaste raviks seni läinud tegelikult umbes 400 000 krooni.

Elevandijuhi hüsteeria

Loomaaia tohtri Maaja Kitsingu kinnitusel saab viimasest võhast vabastamise operatsiooni teha alles sügisel, sest pikka uinutamist ei tohi nii suurele loomale teha rohkem kui kord aastas. Just narkoos on operatsiooni suurim oht. Oma kommentaaris jääb Kitsing napiks, andes mõista, et elevantide tervishoid on kollektiivis märkimisväärne pingeallikas.

Veterinaarkeskuse peaspetsialist Andres Tuvi on elevantide seisu kontrollinud ja leiab, et hooldaja dramatiseerib üle. “Ei ole see asi nii hull,” usub loomakaitsespetsialist. “See on natuke hüsteeriline inimene,” viitab ta Jaiki emotsionaalsusele. “Loomaaed teeb, mis tal võimalik on."

Stressis pole siiski mitte ainult loomad, vaid ka hooldajad. “Võibolla on tõsi, et ma olen liiga emotsionaalne,” möönab Jaik. “Samas välismaalt tulnud inimesed imestavad, kuidas me üldse siin olemas oleme.” Murel on tema väitel pikk ajalugu. Nimelt toodi Carl ja elevanditüdrukud Fien ning Draay 1985. aastal Eestisse Lõuna-Aafrikast. Londikandjaid muretseti kolm tema väitel arvestusega, et mõni neist ei ela täisealiseks.

Hoolimata kliimast ja pessimistide prognoosidest jäid tänu hoolitsusele elama kõik kolm looduses kaitse all olevat looma. Kuid häda on selles, et 1989. aastal ehitatud ja toona miljon rubla maksnud elevandimaja on paras kahele asukale. “Ruumikitsikus on üks põhjuseid, miks ta võhkadega on nii käitunud – ega närve ei saa lõputult pingutada,” leiab Jaik. “Ainus õige asi oleks need loomad viia ära kuskile soojale maale. See oleks neile heategu.” Mati Kaalu sõnul võib igaüks arhiivis projekstist vaadata, et maja planeeriti ikka kolmele elevandile, pluss kahele jumbule. "See on Jaiki arvamus, et tingimused on kehvad," nendib Kaal. "Kui tegelikkus muinasjutuga kokku ei lähe, siis nad lähevad endast välja."

See pole elevanditalitajatel esimene kord loomaaia juhtkonnaga piike murda. Pinged tekkisid ka kolm aastat tagasi, kui elevandimaja remonditi. Ka toona heitsid talitajad bossidele ette, et elevantide heaolu tuuakse külastajate mugavuse ohvriks. “Et talitajad on monopoolses seisundis, sest nemad on ainsad, kes nende loomadega ümber käia oskavad, siis nad kohati kasutavad sellist väljapressimismeetodit. Et me läheme ära,” kommenteerib Tuvi kõrvaltseisjana. Tema meelest pole vantside olme katastroofiline ja läheb tänu uusehitistele järjest paremaks.

Lugu ilmus esmakordselt 19.aprillil 2015