Tallinna inimese olmeprügi seas leidub kõige rohkem paberit, seejärel musta metalli.

Kümne kuuga toodavad tallinlased paberit ligi kolm miljonit kilogrammi ehk ligi 3000 tonni! Tõsi,  see meeletu kogus ei ole siiski ainuüksi Tallinna elanike, vaid ka selle ümbruse “panus”. 

Kui keegi tahaks teha pealinna elanike tarbimisharjumuste kohta põhjalikumat uurimust, siis oleks prügi selleks hea ja ammendamatu allikas.

Prügi räägib meile, et eestlased elavad aina paremini – ostujõud läheb tõusujoones. Pappkaste ja -karpe lendab prügiauto koormasse iga päev ühtlase tihedusega, nagu oleks kodudesse paigaldatud tootmisliinid! Kõik need on uute köögikombainide, mikrolaineahjude, külmkappide, tolmuimejate, mobiiltelefonide, DVD-mängijate, arvutite ümbert. Prügivedajad ja -sorteerijad teavad meist rohkem, kui me uskuda tahaksime. Uskuge- nad on suurepärased sotsioloogid.

Eelnev väide inimeste ostujõu kasvust põhineb Ragn-Sellsi prügivedaja Lembit Laeva vaatlustel.

Kasvav tarbimishullus

Tallinna jäätmete sorteerimistehase juhatuse esimehe Heinar Leismanni kabinet on nagu vaikiv protest selle vastu, et Eesti inimene tarbib ilmselgelt üle. Keset kõledat tuba kössitab paar nõukaaega meenutavat beeži lauakest, ajastutruu sektsioonkapp, hädavajalikud toolid. Sellisest askeetlikkusest võiksid malli ka võtta Tallinna trendikamate firmade kesklinnakontorid.

Tegelikult polegi priiskamisega asjad nii hullud, lohutab Leismann. “Arenguruumi on veel.” Hoolimata võimsatest arvudest toodab eestlane ikkagi veel kaheksa-üheksa korda vähem prahti kui keskmine lääneeurooplane. 

Kas te kujutaksite ette, et Eestis pannakse kolme aasta pärast kõik prügilad kinni? Saksamaa on just nii otsustanud teha. Seaduste järgi peaks kogu prügi sorteerima inimesed ise. Iga maja taga on viis erinevat konteinerit. Kõik, mida ei anna taaskasutada, põletatakse. Ameeriklased aga on palju laisemad – kodus tuleb eraldada vaid orgaanika, kõik muu läheb kokku ühte kasti, kus see hiljem, sorteerimiskeskustes eraldatakse.

Meil pole siiani lõplikult otsustatud, kas minna täieliku liigiti kogumise teed või  keskenduda sorteerimiskeskuste rajamisele. Praegu on Tallinna keskus Eestis ainus.

Tallinna jäätmete sorteerimise tehas alustas veebruaris 2003. Iga päev jookseb liinilt läbi 320 tonni rämpsu, mis on ainult kaks kolmandikku kogu Tallinna prügist. Kogu selle haisva massi sorteerivad kahes vahetuses käsitsi läbi 170 inimest. Majas on seitsmekordne õhuvahetus, ometi kipub kirbe hais väljast tulnul silmanägemist võtma.

Kogemus näitab, et isegi eelsorteeritud prügi hulgas on kuni kümnendik ka olmejäätmeid. “Võtab põlvkonna jagu aega, et inimesed oma prahi sorteerimisega harjuksid,” hindab Lembit Laev. Suurem osa rahvast elab paneelmajades ning nende kuueruutmeetrises köögis pole lihtsalt ruumi kuue erineva kasti jaoks.


33 miljonit krooni maksma läinud sorteerimiskeskus saab tulu väljasorteeritud materjalide müügist. Prügifirmad saavad valida, kas viia jäätmed sorteerimiskeskusse või Jõelähtme prügilasse. Taks on mõlemal sama, aga Jõelähtme asub tunduvalt kaugemal.

Päevas tuleb sorteerimiskeskusesse 40-50 autot. Suvel ehk veidi rohkem. Siis on ka joogitaarat võrreldes muu prügiga selgelt rohkem. Siit välja Jõelähtmele sõidab 25-30 autot.

Keskuses käib umbes kord kuus kohal politsei, sest jälle on prügi sees midagi kahtlast. Kui liinile on sattunud lõhkekeha, peavad kõik töötajad kohe oma tööpostilt lahkuma, liin pannakse seisma ja demineerijad viivad ohtliku eseme minema. Seda, et siit on leitud ka vastsündinu laip, ei taha keegi meenutada.

“Kui mõni töötaja leiab kullast sõrmuse, siis vaevalt ta seda mulle kuulutama tuleb,” muigab Leismann. Küll on aga põnevate leidude statistikat täiendanud esimese vabariigi aegne karikas ja uskumatult palju igasuguseid dokumente.

PILDID:

Liinil töötab 20 inimest, järelliinil kuus. Seejärel surub suur press ülejäänud kraami kokku ja see läheb Jõelähtmele.

Ega see meeldiv töö ei ole. Kaheksatunnise vahetuse jooksul saab teha kaks korda kümneminutilise suitsupausi ning ühe pooletunnise lõunapausi. Iga kuu tuleb võtta 15-20 uut töötajat.

Paarimees.

Linn on veel vaikne, kui roheline prügiauto vurab mürinal Lasnamäe suunas. Esmaspäevasel Lasnamäe ringil tuleb Lembit Laeval kokku korjata umbes 60 kasti. Kell kuus hommikul alanud ring lõppeb südapäevaks. Selle “olmeka” laari veab ta päeva lõpuks Suur-Sõjamäele sorteerimistehasesse. On ka juhtunud, et see on täis, siis läheb sõit Jõelähtme prügilasse (auto mahutab 20 kanti).

Lembit ärkab iga päev kell pool viis. Kuna linnas ei tohi majade vahele enne seitset kolistama minna, käib ta enne läbi asutuste prügikastid.

Prügiautoga Lasnamäe autode vahel laveerimine on paras kunst. Autod pargivad risti-rästi, ürita siis neist oma võimsa masinaga mööda roolida. Õnneks aitab Lembitut tagurdamisel pardakaamera. Mõnikord aga jääbki kast tühjendamata, sest see on eest, tagant ja külje pealt kinni pargitud. “Siin oleks helikopterit vaja, et ligi pääseda!” on Lembit pahane.

Ümber kastide vedelevad mööblitükid või ääreni ehitusprahti täis kastid jäävad ka Lembitust samasse maha, sest “suuregabariidilised asjad” lõhuvad autot. Lembit meenutab siiani imestusega, kuidas ühel usinal prügistajal õnnestus suurde kasti toppida täismõõdus malmvann.

Linnas on pärast pühi prügi alati rohkem. Ilmselt pühendavad paljud linnainimesed oma vabad päevad kodus suurpuhastuse tegemisele.

Üks Lembitu kolleeg kupatas prügiauto lõugade vahele kastis pikutanud prügikolli. Õnneks sai juht jõmina järgi aru, et midagi on valesti. Jõelähtme prügilas on autojuhtide õnneks karmid ohutusnõuded. Pääskülas olid geoloogid kohe parvega ümber, kui prügiauto väravast sisse sõitis, ja rabasid paremad palad lennult.

Nädala teisel tööpäeval saab Lembit linnamajade vahelt välja maakonnaringile.

Tee viib mööda Keila maanteed, läbi Paldiski, Rummu, Ämari, Niitvälja, Keila...

Lembit on teinud kaheaastase staaži jooksul tähelepankuid maainimeste kohta.

Kui maainimesed oma prügi kasti panevad, siis on need alati linnainimeste omadest puhtamad. Nad pakivad oma prügi eraldi prügikottidesse ja seovad selle ava ka ilusti kinni (see võib tulla ka sellest, et maal pole prügikolle, kes need lahti harutavad).

Kui maainimestel tasulist prügikasti ei ole, siis viskavad nad oma prügi lihtsalt kruusatee äärde metsa alla.

Ja maal kolisevad prügikastid rohkem tühjast taarast.

Niitvälja ratsabaasis on keegi toonud hobusetallide vahele vana WC-poti ja ühe puuduva rattaga lastejalgratta. Kuigi kiirel, pisut vaaruval sammul ligi tõttav vanem naisterahvas palub, et prügiauto need kaasa viiks, jääb Lembit endale kindlaks: “Ma ei saa neid võtta.” Nõutu ilme peas, tammub naine veel mõnda aega põriseva auto ümber. Prügikast kolksub kallutamisel vastu autokasti nii, et väike valge poni kõrval aedikus võpatab, ja naine lontsib minema.

Kui jaanipäeva hommikul viib tee linnast välja, näeb Lembit tõusva päikese kiirtes tossavaid lõkkeasemeid. Ise pole juba aastaid jaanituld teha saanud või uusaastat vastu võtnud. Sel ajal ta magab, et järgmisel hommikul jälle vara ärgata.


  1. Paber - 2 968 160 kg
  2. Must metall – 1 785 458 kg
  3. Kartong – 1 615 880 kg
  4. Puit – 1 419 650 kg
  5. Tekstiil – 1 272 381 kg
  6. Klaasimurd – 1 034 000 kg
  7. Värviline kile – 940 294 kg
  8. PET (segu) – 930 400 kg
  9. Läbipaistev kile – 385 985 kg
  10. Ehituspraht – 300 420 kg
  11. Plastik – 231 775 kg
  12.  Klaaspudelid 176 260 kg
  13. Autokummid – 86 115 kg
  14. Alumiiniumpurgid – 45 141 kg
  15. Malm – 40 730 kg
  16. Elektroonikajäätmed – 33 100 kg

*Tallinna jäätmete sorteerimise tehase andmetel, veebruar-detsember 2003. Sorteerimata prahi hulgast välja sorteeritud materjalid.

Lugu ilmus esmakordselt 3.augustil 2004