TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Mart Juur: Miks ma poliitikasse ei lähe
Kui õiges ringkonnas kandidatuur üles seada, pole kahtlust, et mingi 3000 või 4000 häält saaks ikka. Näiteks Lõuna-Eestis on kõik kohad minu ema endisi õpilasi ja isa vanu sõpru täis. Need hääletaks raudselt poolt. Lisaks kooli- ja klassikaaslased ja muud semud. Aga kõige vägevam trump on muidugi, et ma esinen televisioonis. Rahvas on telenägude järele hull. Ei ole veel ükski teletöötaja parlamendist välja jäänud, alustades Kirill Teiterist, lõpetades Marianne Mikkoga. Erakond, kelle nimekirjas pole telestaare, võib ennast põlema panna.
Nii et jah, šansid poliitikasse minekuks on mul väga head! Ka paljud parteid, tundub mulle, on sellest aru saanud. Aga sellegipoolest ma poliitikasse ei lähe.
Saage nüüd õigesti aru: iseenesest pole mul Riigikogus istumise vastu midagi. Muidugi, väga huvitav seal ei ole. Kuid keldris on jõusaal ja päris mõnus saun, seal ma müttaksin hea meelega. Ühesõnaga, elada võib.
Aga kullakesed, makstakse ju selle eest ikkagi ilgelt vähe! Tegelikult ka, ilma naljata – ma arvan, et Riigikogu liikme palk ei ole üldse suur. Isegi koos lisatasudega. Selle raha eest iga päev kellast kellani kohal käia ja mõne olaritaali või andrusansipi loba kuulata, come on!
Lisaks pead sa kannatama ajakirjanike lõputut tänitamist, kelle meelest makstakse sulle liigagi hästi. Ei no selge, ajakirjaniku jutt, see on nagu soe sitt, eriti kui teema on raha. Ei ole mina veel näind ahnemaid ja väiklasemaid inimesi kui ajakirjanikud. Keegi ei ole tasuta lõunate ja tasuta reiside peale maiamad kui ajakirjanikud, eriti kultuuriajakirjanikud. Aga lase üks sihuke tindiprits poliitiku kallale lahti, siis sa ei jõua seda ininat ära kuulata, bensiiniarvete ja toidutalongite ja kurat teab mille pärast veel. Väga ebameeldiv!
Lõppude lõpuks võiks selle kõik välja kannatada, kui oleks mingi suurem stiimul. Eestis saab selleks olla pension, mida hakatakse sulle maksma kohe pärast Riigikogust lahkumist, nii et edaspidi poleks enam vaja tööl käia. Aga tutkit, brat – selle nad keelasid ka ära. Mis mõtet on ennast mitmeks aastaks ilmalikust elust isoleerida, kannatada kõiki piinu, mida poliitiku elu endaga kaasa toob, kui isegi korralikku pensioni ei saa?
Vaat sellepärast ma poliitikasse ei lähegi. Vähemalt mitte esialgu. Tooge pension tagasi ja siis räägime edasi. Eesti poliitika vajab uusi nägusid ja värskeid ideid.
Arvamuslugu ilmus 9.detsembril 2004
