Samas on kummaline, et harilikult muidu nii jutukad ja pealetükkivad kohalikud ei taha plahvatusest rääkida ega juhata võõrast isegi plahvatuskoha juurde. Nad pigem vassivad ning näitavad mingis suvalises suunas. Võibolla on küsitletud alles šokis, ei taha hirmsast sündmusest kõnelda, või ei oska meie nende ilmeid, poose ja kesist inglise keelt mõista...

Mõni teab, et vanas Sharmis vedelevat kusagil põlenud autovrakk, aga kus täpsemalt, ei osata öelda. Siiski tunnistavad kohalikud, et plahvatuskohtade lähedastest hotellidest põgenesid külastajad nii kiiresti kui suutsid ning öine Naama Bay on palju vaiksem kui nädal tagasi. 

Taksojuht kurdab, et tohib peatuda klienti autost välja lastes vaid 20 sekundit. Liikluskultuur on Naama Bays kaootiline, autod sõidavad ilma tuledeta, kuid näiteks meie taksojuht peatati selleparast, et tal polnud turvavööd peal – seda pidas juht ennekuulmatuks etteheiteks!

Sissesõitu okastraadi või siis dekoratiivse kivimüüriga Coral Baysse kontrollib tõkkepuu ees kaks korda saja meetri peal relvastatud valve. Hotellide ümber ja rannarajoonides üldjuhul vormis politseid ei näe, kuid fotograaf René  Velli moodne optika mõjus mõnele rannavalvurile nii kahtlane, et tuli pildistamist lausa keelama. Siis aga ilmus kuskilt nurga tagant valja suurem ülemus ja hakkas liiga agarat valvurit žurnalisti segamise parast sõimama. 

Diskoteekides ei tantsi täna keegi

Pärast 22. juuli pommiplahvatusi tühistasid kuurordi peamise klientuuri moodustavad itaallased 80 protsenti oma juuli-augusti reserveeringutest. See oli eriti valus hoop Punase mere ääres asuva Sharm el Sheiki isale, puhkusekombinaadile 1980. aastatel aluse pannud Ernesto Preatonile.

Kuigi itaallase hotellid plahvatuses kannatada ei saanud, on tema gigantses turismikülas 2000 numbrituba umbes 5000 voodikohaga. Need arvud räägivad selget keelt, et Preatoni kahjud tühistatud turismireisidest võivad olla vägagi suured. Äsja valminud diskoteegid seisavad tühjalt.

Haavatud ärimees asus meeleheitlikult oma äri päästma. Esiteks moodustas Preatoni paari Itaalia parlamendiliikmega Sharm el Sheiki kaitsmise komisjoni. Teiseks korraldas ta sel nädalal rahvusvahelise pressikonverentsi "Let’s not leave Egypt: let’s stay in Sharm el Sheikh” (Ärme jäta Egiptust, jääme Sharm el Sheiki). Esinejate nimekirjas reklaamiti ka Egiptuse turismiministrit.

Ahvikiirusel, vastuolulist infot ja ebamääraseid lubadusi jagades hakkas Preatonile Eestis PR-i tegev suhtekorraldusfirma Corpore angažeerima Sharm el Sheiki pressikonverentsile ka Eesti ajakirjanikke. Ette rutates lisan, et võrreldes Sharm el Sheikis toimunuga tegi Corpore veel üsna tublit tööd.

Turism on ka Eestis ülioluline majandusharu ja miks mitte kuulata tarku sõnu terroristidevastase võitluse meetmetest, oli esimene mõte rahvusvahelisest pressikonverentsist kuuldes. Mõelge ise: kui Pärnus plahvataksid hotellides pommid ja tapaksid rahulikke suvitajaid, poleks see sugugi ainult Eesti probleem.

Nii et kiire, poolteist päeva kohalviibimist võimaldava reisi eesmärk polnud kultuuriturism ehk krestomaatiliste ajaloomonumentide külastamine (püramiidid on Sharmist kaheksa tunni bussisõidu kaugusel). Ekspress soovis kuulda, milliseid abinõusid eestlaste seas menukas turismimaa rakendab oma positiivse ja turvalise imago säilitamiseks pärast vereohvreid.

Tegelikult oli konverents puhas Preatoni etteaste. Itaallase kulul kiiruga kohale kutsutud ajakirjanikud demonstreerisid täpselt, millistele maadele Preatoni panuse teeb. Lõviosa ajakirjanikke saabus küll Itaaliast ja Egiptusest, kuid neile sekundeerisid Türgi, Venemaa, Ukraina, Valgevene, Läti, Leedu. Ja Eesti.

Turistid pagesid pärast pauku kabuhirmus

Preatoni väidab pressikonverentsil uljalt, et tema hotellide täituvus on praegu 60 protsenti. Visuaalselt asja hinnates ei tahaks seda väidet küll uskuda. Pealegi tunnistavad Ekspressi küsitletud rannatöölised, et nii kui pauk käis, põgenesid turistid kabuhirmus ega ole eriti tagasi tulnud. Välja arvatud venelased. Neid kohtas ikka.

Pressikonverents ei meenuta kuidagi rahvusvahelist ettevõtmist. Kõned peetakse kõrge presiidiumilaua tagant vaid araabia ning itaalia keeles (Itaalia saadik Egiptuses). Rahulolematult sumiseva saali meeleolu taipab konverentsi keskel lõpuks Preatoni, kes lausub, et ”itaalia keel pole siin ametlik keel, räägin lühidalt inglise keeles”. Seejärel hakkavad ka teised (v.a Siinai kuberner) kõnelema inglise keeles.

Kogu pressikonverentsi hoiab Preatoni madalat profiili, hoidudes presiidiumilaua taga tahaplaanile. Tema kehakeel väljendab puhast kaitseasendit: toetades küünarnuki lauale, varjab ta peopesaga suu.

Ent ta ei maga, vaid jälgib loiult kulgevat etendust altkulmu ja tähelepanelikult, sekkudes vaid mõnikord laia žestiga. Nii teeb ta näiteks siis, kui tarvis nimetissõrmega osutada järjekordsele vastajale. Niiviisi ühtlasi välja näidates, kes juhib mängu.

Vähem kui kolmveerand tunniga saab pressikonverents otsa. Ametlikud seisukohad koosnevad ainult klišeedest: Sharm el Sheiki töötajaid ei koondata – ülekohtu korral pöörduda kuberneri kantseleisse –  ja hotellihindu ei alandata.

Ma ei saa ausalt öeldes aru, milleks oli vaja pressi tungivalt siia kutsuda. Midagi uut me ei kuulnud. Välja reklaamitud Egiptuse turismiministrit polnud. Plahvatuse ohvritest ei räägitud.

Egiptuse ajakirjanikud spekuleerisid kuluaarides väitega, et terroristid pidid olema mittemoslemid, sest moslemid moslemeid ei tapvat (enamik hukkunuist olid Egiptuse puhkajad). Levinud kuulujutt pajatas meestest, kes olevat hetk enne plahvatust sellest kohast minema jooksnud hüüete "go, go!" saatel. 

Jumal juhatas Preatoni ärisoonele

Ent siis kutsutakse kõik soovijad kohtuma Ernesto Preatoniga. Nüüd on tegu hoopis teise inimesega. Meie, endiste idabloki maade ja Türgi ajakirjanike ees seisab äkki karismaatiline Juht, Õpetaja ja Showman, kes esitab meile näidistunni, kuidas teha hiilgavalt suhtetööd.

Siin puuduvad Itaalia ning Egiptuse suurlehed ja televisioonid ning seda publikut võib häbenemata valgustada oma pragmaatilise elufilosoofiaga. Et ei tekiks kahtlust, kuidas Preatonisse suhtun, ütlen kohe, et Preatoni võib olla ülekeev, agressiivne, familiaarne, ennasttäis, poliitiliselt ebakorrektne, pedagoogitsev, demagoogiline, aga ta pole rumal, nagu olen mõnelt poolt juhtunud lugema.

Ka börsihaid ja kinnisvaraspekulandid võivad mõnikord olla haritud, teravmeelsed, šarmantsed. Kiire taibuga ja organiseerimisvõimelised – seda loomulikult.

Kui end tutvustab Domina Eesti esindaja, hüüatab Preatoni: "Aa, nii et olete minu palgal!” Ning kordab seda vene keeles, lisades: "Vene keel pole siin ametlik keel, nad kaotasid sõja.”

Vestluse käigus kasutab ta ise vene sõnu ja terveid lauseid pidevalt ning mitte huupi, ehkki venelaste jaoks on kaasas ka kutseline tõlk.

Preatoni meetod on monoloog ja vahend küsija naeruvääristamine. Kui lihtsakoeline Vene naisajakirjanik raiub nagu rauda, et teenindus olla pärast pommiplahvatust halvemaks läinud, vastab Preatoni, et lolle inimesi, kes ajavad jama, on kõikjal.

"Kas te kuulsite või olete ise seda näinud?” küsib Preatoni. "Što võ videli?” Ja jätkab ilma hinge tõmbamata: ”Kas nägite, et Sharm on hästi kaitstud? Paremini kui Londoni või New Yorgi metroo. Me oleme hästi turvatud."

Pressikonverentsi enda turvavõtted pole midagi ekstreemset. Metalliotsijatega politsei kontrollib uksel kõigi kotte ning igaüks peab end registreerima. Kuid saalis jalutab ringi silmapaistvalt arvukas ühesugustes mustades ülikondades turskete meeste seltskond, rinnaesine kahtlust äratavalt kummis.

"7. septembril 1981 nägin ma seda lahte, arvates, et tunnen juba kogu Punast merd. Teate, nagu öeldakse: Jumal näitas seda mulle, seda puutumatut paika korallriffidega. Me ehitasime siia 19 restorani, kasiino, ilusalongid. Need on kõik puhkaja käe-jala juures. Nüüd on aeg müüa atmosfääri ja imagot.”

Ilma et keegi saaks vahele segada, hüppab Preatoni sujuvalt üle marketingipoliitikale. "Vaadake, me pole ainult reisifirma, oleme ka kinnisvaraarendajad, sest meie tooted on mõeldud rikastele. Me ei alanda hinda ja me jätkame ehitamist.“ Naiteks villa nädalaks maksab 32 000 krooni, hotellide hinnad ulatuvad 6990 kroonist 13 900ni. „Turism tähendab eelkõige atraktiivsust ja (Preatoni laulab!) ”I will survive”.

"Teate seda laulu? Võin kaotada kaks-kolm miljonit eurot (30-45 miljonit krooni), aga ma jään ellu. Terroristide plahvatused ei peata meid ja oleks tobe nende hirmus mitte siia sõita. Surma saada võib igal pool, olgem ausad. 8800 inimest suri möödunud aastal Itaalias oma kodus õnnetusjuhtumi tagajärjel, come on! Teises maailmasõjas tapeti 50 miljonit inimest. Ajakirjanikel on tilluke mälu.”

Itaalia investor lummab Läti tüdrukuid

Kui ennast tutvustan, pöördub Preatoni teiste poole sõnadedega: "Vaadake, seal istub härra maalt, mis peab mind mafioosoks.”

Kas Eesti turist on teie jaoks oluline, küsin itaallaselt. "Kui hakkasin eestlasi Sharm el Sheiki tooma, oli teil ainult üks reisikorraldajafirma. Nüüd on neid kuus. Nii et Eesti turg on marketingiks oluline. Mitte arvuliselt, aga selles suhtes, kui palju eestlased Sharmis kulutavad. Itaallaste kulutused Sharmis enam ei kasva, aga eestlaste omad võivad veel kasvada. Let me tell you something. Eestlasi on küll vähem kui lätlasi, aga eestlased reisivad rohkem kui lätlased. See ongi teile vastuseks.”

Läti venelastest tüdrukajakirjanikud tahavad teada, millesse investeerib Preatoni Riias. "Meil on WTC seal, Domina Shopping, reisibüroo. Hansapanga vastas on meie investeeringukontor, parima koha peal terves Baltikumis."

"Endale ehitan Riias uut korterit. Eelmine oli Daugava ääres, aga selle ette ehitati kaubanduskeskus Triangula Bastion – Riia kõige nõmedam maja, mis varjas mu jõevaate, võttis mult parkimiskoha ja kus on nüüd väga kärarikas. Uus tuleb suurusega 500 ruutmeetrit, terrass ka 500 ruutmeetrit.”

Selle uudise peale hakkavad Läti esindajad kiljuma ja paluvad luba vaadata ka tema villat Sharm el Sheikis. Preatoni lubab ka seda. "Käin Riias iga kuu ja kui järgmine kord tulen, kutsun teid oma uut kodu vaatama. Latvia devuški. Govori, govori.” Tütarlaste vaimustusel ei ole piire.

"Kas on veel küsimusi?” pärib Preatoni, kerge tüdimus hääles. "Supp hakkab külmaks minema, kas läheme sööma?” küsib siis kavalal ilmel ja tõuseb püsti.

Kui söögisaali jõuame, vaatavad laudadelt vastu lääged kreemikoogid.

Preatoni kohtusaaga

2001. aastal alustas maksupettuste uurimise keskus Ernesto Preatoni vastu kriminaalasja ning süüdistas teda ja Pro Kapitali juhatust keelatud tehingute tegemises siseinfot kasutades. Preatonit süüdistatakse ka tuludeklaratsioonide mitte esitamises ja valeandmete esitamises, mille tulemusel jäi riigile maksudena laekumata 50,5 miljonit krooni. Preatoni pole end süüdi tunnistanud, kuigi möödunud aasta novembris üritas ta jõuda kohtuga kokkuleppele, et maksab ära kahekordse nõutava summa ehk 101 miljonit krooni ning kriminaalasi lõpetatakse avaliku menetlushuvi puudumise alusel. Kohus aga hindas tema süüd piisavalt suureks, et mitte lasta ärimehel end kuriteosüüst priiks osta.

Koos Preatoniga on kohtu all Pro Kapitali endine juht Aivar Pihlak ning sekretär Angelika Annus. Tänavu aprillis andis linnakohus käsu vahistada olulise tunnistajana kohtupidamisest kõrvale hoidnud Preatoni endise finantsnõuniku Ilona Saari, kes elab juba aastaid Horvaatias. Saari protestis oma vahistamismääruse ning ringkonnakohus tühistas selle.

Kohtuistungid on korduvalt edasi lükkunud kohtualuste haigestumise tõttu ning kuna Preatonil on samal ajal käimas teine kothuprotsess kodumaal Milanos. Kohtupidamine Preatoni, Pihlaku ja Annuse üle jätkub Tallinna linnakohtus 13. septembril.

Kohtupidamine Preatoni, Pihlaku ja Annuse üle jätkub Tallinna linnakohtus 13. septembril Lätist ja Itaaliast kohale kutsutud tunnistajate ülekuulamisega.

Lugu ilmus 4.augustil 2005