Tarkovski-noorem oli selle programmijuht ja filmi saatva video autor. Kvarteti (klaver, saksofon, tšello, akordion) taustal liikusid tuttavad, klassikaks saanud kaadrid “Stalkerist”, “Andrei Rubljovist”, “Peeglist” – eelkõige aga vuntside ja teksatagiga kultusrežissöörist endast. Valin pakutud keeltest (inglise, prantsuse, itaalia, vene) intervjuuks vene keele, mida intervjueeritav kõneleb perfektselt, ehkki tuntava aktsendiga. Mõtlen, milline oleks olnud euroopalike maneeridega Andrei Andrejevitš, kui ta oleks terve elu elanud Moskvas ja Rjazanis, mitte Itaalias ja Prantsusmaal. Arvatavasti näeks ta välja kulunum, heitunum, venelaslikum, rohkem oma isa filmide moodi.

Te olite 16aastane, kui teie isa suri ja pärandas teile kõik oma filmidega seotud õigused – ja kohustuse seda pärandit hooldada. Nagu ma aru saan, olete terve senise elu töötanud “oma isa pojana”.

Jah, instituut loodi 1987. aastal, ema asutas selle Pariisis, jätkasime Itaalias ja tollest ajast peale ma sellega tegelen.

Milles teie töö seisneb?