Tarmo Kõuts: Eesti piirivalve hävitati, nüüd on idapiir ohus

Taasiseseisvunud Eesti piirivalve üles ehitanud viitseadmiral Tarmo Kõuts peab politsei, piirivalve ja kodakondsus-migratsiooniameti ühendamist totaalseks poliitiliseks “ämbriks”, mis maksab meile praegu valusalt kätte.

Miks valutate piirivalve pärast südant nüüd, kolm aastat pärast selle liitmist politsei ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga (KMA)?

Piirivalvurid on minu poole pöördunud ja nad on mures. Ühendameti loomine oli poliitiline aktsioon fanfaaride taustal. See pidi olema kasulik ja hea, kõik pidi minema paremaks, aga ei läinud.
Kui viie aasta eest protsessi erakonnas (Kõuts kuulus IRLi – T. T.) ja koalitsioonis kahtluse alla seadsin, ütles Mart Laar, et raske on seda seisukohta kaitsta, sest kõik väidavad, et takistame progressi.

Siseministeeriumi juurde moodustatud töögrupis, kes liitumist ette valmistas, polnud üheselt selget nägemust protsessi kulgemisest ega tulemust. Politsei oli huvitatud piirivalvurite kaasamisest politseitöösse ja väliste efektide saavutamisest: auastmed, ohvitserkonda kuulumine.

Mis liideti?

Selge sõjaväelise struktuuriga piirivalve ja tsiviilorganisatsioon politsei, millel kohati veel miilitsa mentaliteeti.

Need on erineva kultuuri, käitumisreeglistiku, juhtimise ja identiteediga, Eesti mõistes küllaltki küpsed asutused.

Politseiga käis ja käib alati kaasas karistamise varjund, vahel lausa vajadus. Piirivalve seostus inimestele pigem sõbraliku näoga piiripunktis, merepäästevõimekuse ja intelligentsete ohvitseridega. KMA oli kui töömesilaste pere, kus tooni andsid peamiselt naisametnikud. Kõigil kolmel asutusel oli oma kindel nägu, kultuur ja sisekliima.

See kõik lõhuti liitumisel ära. Ühendameti uue sisemise sideme ja organisatsioonikultuuri loomisel on tunda jõuga survestamist: kes maksvusele pääseb. Siin toimib juba füüsikaseadus: politseil on rohkem massi, tema jääb peale.

Mis olid iseseisva piirivalve tugevad küljed?

Reapiirivalvurist ohvitserini kõik aktsepteerisid süsteemi, olid isamaalise ettevalmistuse ja hoiakuga.
Piirivalve alustas omal ajal täiesti nullist. Polnud ühtegi väljaõpetatud piirivalvurit. Soomlaste abiga õpetasime 2000. aastaks piirivalves välja 3000 inimest. Politseil oli mõneti kergem, paljud nõukogude miilitsad atesteeriti ümber Eesti politseisse.

Piirivalves täideti korraldusi täpselt, eksimusi oli vähe. Kordonid, piiripunktid toimisid hästi. Näitasime Euroopas eeskuju, kui kiiresti võib üks väike riik oma piirid pidama saada.

Eesmärk ja Euroopa Liidu ootus oli, et Eesti piir peab nagu Hiina müür. Piirivalve väljaõppekeskus Narva-Jõesuus pakkus oma mitmekülgse ettevalmistusega huvi isegi Ameerika eriteenistustele.

Ametkondade liitmiseks koostatud analüüs negatiivseid külgi ei leidnudki.

Poliitilisel tasandil oli kõik väga hästi põhjendatud ja liikus libedalt. Töögrupi koosseisus olid kõikide ametite esindajad, kuid kõlama jäi politsei hääl. Töögrupi juhtiv pool oli siseministeerium.
Ministeeriumi tippametnikud lähtusid pigem erasektori organisatsiooni juhtimise loogikast, mille keskmes on kasumiga majandamine. Aga riigi sisejulgeolek ei ole valdkond, mida saab majandada kasumlikult. Selle “kasum” on elanike turvatunne ja põhiväärtuste kaitse.

Miks leiab Kõuts, et Eesti idapiir võib auklik ja kurjategijatele ahvatlev olla? Mida tuleks teha? Ning mille üle kurdavad piirivalvurid Ekspressile saadetud salajases kaebekirjas? Loe täismahus intervjuud Eesti Ekspressi tasulisest versioonist.