Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta moodustas 2006. aastal ainult 22 protsenti Euroopa Liidu viie rikkaima riigi vastavast näitajast.
Ja seda hoolimata asjaolust, et rabame tööd teha praktiliselt sama palju kui kolleegid rikastes riikides.

Eestlaste tootlikkus on masendavalt madal. Veel hullem on tõsiasi, et kui me oma majandust ümber ei korralda, siis ei püüa Eesti unelmate Läänt kinni kunagi.
Kui vaadata näiteks jääktulu ühe töötaja kohta, siis rõivatööstuses oli see 2005. aastal vaid 9000 krooni, keemiatööstuses aga 231 000 krooni. Vahe oli 25 korda keemiatööstuse kasuks, kuid rõivatööstuses töötas üle 3 korra rohkem inimesi.

Eesti majandus kipub "kreekastuma", mitte "luksemburgistuma". See tähendab, et meil valdavad ehitus ja madala tootlikkusega kaubandus-hotellindus, mitte tööstus ning kõrge tootlikkusega äriteenused ja finantsvahendus.

Need vastikud tõsiasjad tulevad välja sel kolmapäeval esitletud uurimusest, mille koostas Tartu ülikooli töörühm eesotsas professorite Urmas Varblase ja Raul Eametsaga. Nad ­uurisid Eesti majanduskasvu võimalusi 5-10 aasta perspektiivis.

Töö "Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated" tellis riiklik Arengufond. Mullu kevadel fondi nõukogu esimeheks valitud Indrek Neivelt küsis kohe, millistes majandusharudes kipuvad Eestist ära minema töötajad ja millistes töökohad. See teadmine annaks võimaluse otsustada, milliseid majandusharusid tasub siinkandis arendada.

Tohutu mahajäämus innovatsiooniabis ja hariduskuludes
Neivelt ütleb, et Tartu teadlaste töö näitab olukorda "realistlikult".
Arengufondis töötav Heido Vitsur märgib uuringu tulemusi kommenteerides: "Me oleme viimastel aastatel üht suurt tarbimispidu pidanud ja nüüd on see pidu läbi saanud. Kuid pole mõtet hakata eestlaslikult süüdlasi otsima. Kui tahame kunagi uut pidu pidada, siis peame hakkama praegu selleks ettevalmistusi tegema."
Heritage Foundationi majandusvabaduse indeksis saavutas Eesti mullu 12. koha. Maailmapanga ettevõtlusega tegelemise lihtsuse pingereas olime 17. kohal. Rahvusvahelise juhtimisinsti­tuudi IMD konkurentsivõime edetabelis pälvisime 22. positsiooni.

Need on vähetuntud väikeriigi kohta päris head näitajad. Paraku esinevad siin mõned "agad"...

Näiteks ettevõtluse keerukuselt oleme alles 37. kohal ja finantsturgude arengult 39. kohal.

Kõige suurem mahajäämus esineb riigilt innovatsiooniabi saanud firmade osas. Eesti jääb Euroopa Liidu viiest paremast riigist maha ainult - 77 korda! Nendes riikides saab abi vähemalt iga viies firma, meil aga vaid 0,3 protsenti ettevõtetest.

Uurimis- ja arendustöö kulutused inimese kohta jäävad Eestis parematele vennasriikidele alla ligi 13 korda.
Avaliku sektori hariduskulud inimese kohta olid Eestis 517 dollarit võrreldes rikaste riikide 3213 dollariga.

Eesti äriteenuste kõrge tase on pelgalt müüt
Konjunktuuriinstituudi värske väljaanne näitab, et Eesti on rahvusvahelises konkurentsivõime edetabelis esikohal inseneride palga poolest. Eesti insenerid on head odavad, töötavad vaid 15 100 dollari eest aastas.

Kuid kas see on ikka asi, mille üle tasub rõõmustada? Šveitsi insenerid teenivad aastas 136 400 dollarit, "aga nemad teevad ka Šveitsi kellasid", ütleb Vitsur. Tegelikult kummitab Eestit haritud inseneride põud.

Aga läheme tagasi Tartus tehtud ­uuringu juurde. See näitab, et Eesti häda peitub madalas tootlikkuses. Liidu tippriikide hulka jõudmiseks peab Eesti tootlikkus lõpptoodangu valmistamisel kasvama üle kahe korra.

"Äriteenuste valdkonnas on tootlikkus 21 protsenti Iirimaa ja Taani ning 30 protsenti Soome tasemest, mis lükkab ümber arvamuse, nagu oleks Eesti äriteenuste valdkonnas juba jõudnud järele EL arenenumatele riikidele," märgib Urmas Varblase töörühm.

Kõige hullem lõhe tootlikkuses haigutab töötlevas ja hankivas tööstuses, energeetikas ja ehituses, kus see moodustab vaid 7-18 protsenti Euroopa Liidu rikaste riikide tasemest.

"Töötleva tööstuse tootlikkuse senine kasvutempo ei taga tootlikkuse konvergeerumist Euroopa Liidu 15 vana liikme keskmise tasemega lähemate kümnendite jooksul," hoiatab uurimistöö.

Eestlased ei oska välislaene tõhusalt kasutada
Nõukogude Liidu lagunemisel lubasid eestlased vabaduse nimel süüa kas või kartulikoori. Nüüd on meil oma riik, aga vabad me pole. Ühiskond libiseb võlaorjusesse. Eesti välisvõlg moodustas 1999. aastal 20 protsenti SKTst. Mullu suvel oli sama näitaja kasvanud juba 108 protsendini.

Laenuraha voolab küll Eestisse, kuid selle kasutamise tõhusus ­kahaneb. 2000. aastal suudeti iga välislaenu krooni kohta luua 2,4 krooni ulatuses SKTd. 2007. aasta esimese poolaasta arvestuses oli sama näitaja langenud viiekümne sendini ehk ligi viis korda.

Üha rohkem laenurahast kulub lihtsalt tarbimisele.

"Eesti on seni tarbinud rohkem, kui suutnud ise muule maailmale müüa," tõdevad uurimistöö autorid.

Tekkinud auku aitasid aastate vältel kinni toppida välisinvesteeringud. Viimasel ajal on aga hakanud raha välja voolama. Mullu kolmandas kvartalis ületasid Eestisse tehtud otseinvesteeringud siit välja läinud välisinvesteeringuid ainult 300 miljoni krooni võrra.

Palgatõus poleks probleem, kui tootlikkus kasvaks
Viimaste aastate laenubuum utsitas tagant majanduskasvu. Eesti rahvas sai kauaoodatud võimaluse elada läänelikult. Soetada oma maja, osta uus auto, ringi reisida ja lõbutseda.

Ühtäkki oli eestlastel võimalik kulutada ja see tõik muutis siseturu atraktiivsemaks kui välisturu. Kaupmehed nägid, et nõudlus Eesti sees muudkui kasvab ning tõstsid hindu. Mispeale rahvas hakkas palka juurde küsima.

Töögrupp märgib, et "palga kasv iseenesest ei pruugi probleeme tekitada. Kõrge elatustasemega riigiks jõudmine lausa eeldabki palkade taseme kasvu. Kui sellega kaasneb tootlikkuse tõus ja kasumid ei vähene, siis konkurentsivõime säilib ja ei teki survet töökohtade väljaviimiseks."

Paraku aga tõuseb Eesti töötlevas tööstuses palk kiiremini kui tootlikkus.

35 000 eestlast koondamise ohus
Eesti tööstusharudest on Euroliidu vanade liikmesriikide tootlikkuse tasemele kõige lähemale jõudnud ehitusmaterjalitööstus, täppisriistade valmistamine ja autotarvikute tootmine (umbes kolmandik vanade EL riikide tasemest).

Eriti madal on aga tootlikkuse tase õmblustööstuses (umbes 11-13 protsenti Taani, Hollandi, Iirimaa, Suur­britannia tasemest) ja mööblitööstuses (14 protsenti Taani tasemest, 18 protsenti Saksamaa tasemest).

Madala tootlikkusega harudes (rõiva-, tekstiili-, naha- ja jalatsitööstus) ei ole lisandväärtus töötaja kohta viimastel aastatel ka oluliselt kasvanud. Küll aga palgad.

Neis tööstusharudes töötava ligi ­
35 000 inimese töökohad on ohus.
Hädas on ka välisturule orienteeritud firmad, kes ei saa kergitada toodangu hinda, küll aga peavad tõstma palkasid.

"Me ei saa konkureerida, kui Eesti tööline saab 10 000 krooni kuus, Hiina oma aga 3000 krooni ja Indias veel vähem," ütleb Vitsur.

Eesti palgad on võrdsustunud juba Tšehhi ning Ungari tasemega ning jõudnud ette Slovakkiast, Poolast ning teistest Balti riikidest.

Milliseid tööstusi tasub Eestis arendada
Tartu teadlaste järeldus Eesti majanduse ülesehituse kohta on karm. See "ei meenuta kuigivõrd kaasaegset teadmispõhist majandust, vaid pigem on tegemist odavale tööjõule üles ehitatud tööstuse ja teenuste pakkumisega".

Teadlased ütlevad, er "Eestil ei ole võimalik ainult ettevõtete tehnoloogilist taset tõstes ja nn tehnilist tootlikkust suurendades jõuda tootlikkuse tasemelt järele arenenud tööstusriikidele".

Kuid asi pole lootusetu. Rikastele riikidele järelejõudmiseks peab Eesti muutma majanduse ülesehitust.

Kindlasti ei aita meid rõhu asetamine hotellinduse, toitlustuse ja kaubanduse arendamisele. Neid alasid on Eestile küll vaja, kuid nende kõrval vajame "äärmiselt kõrge tootlikkusega töötlevat tööstust ja välisturgudele orienteeritud teadmusmahukaid teenuseid pakkuvaid sektoreid". Rohelist tuld tasub nädata täppisriistade valmistamisele, meditsiinitehnikale, keeruliste elektroonikakomponentide ja -seadmete valmistamisele jne.

Teadlased lisavad, et kriitilise tähtsusega on tootlikkuse kasv töötlevas tööstuses. See võimaldab hiljem liikuda teadmusmahukate teenuste pakkumisele.
Mõelge suurelt!

Küsimus on, kas Eesti ettevõtjad on valmis muutuma ja kas ühiskond toetab neid.

Tüüpiline näide on Baltika, kes lõi aastal 2001 uue brändi ja rajas rahvus­vahelise jaeketi. Firma majandustulemused polnud tol ajal kiita ja näiteks Äripäev nahutas Baltikat ja tema suuromanikku Meelis Milderit nii kõvasti, et Baltika ja teda toetanud Hansapank kaalusid vahepeal koguni roosa lehe avalikku boikottimist.

Praeguseks on Baltika kasvanud kolm korda. Müüjate arv on ületanud õmblejate arvu ning töötajad on omandanud uued oskused. Äripäev esitleb Milderit igati edumeelse ettevõtjana.

Tartu ülikooli töörühm esitleb Baltikat eduka ettevõttena, kes liikus vähem lisandväärtust loovast õmblustööstusest jõuliselt jaekaubandusse. Kiita saavad teisedki ettevõtted. Muuhulgas ka Regio, mis kasutab aktiivselt uusi tehnoloogiaid ja on muutunud globaalseks teadmuspõhiseks ettevõtteks.

Kuid Regio on siiski pigem erand. "Globaalset ambitsioonikust on väga vähestel ettevõtjatel," kirjutavad teadlased ja märgivad, et see on "kriitilise tähtsusega Eesti konkurentsivõime tõstmisel".

Tublid firmad tõstavad tulusid, kehvemad kärbivad kulusid
Uuringust tuleb välja tõsine veelahe Eesti ettevõtjate mõtteviisis. Kõrgema tootlikkusega majandusharude ettevõtetes mõeldakse peamiselt, kuidas tulusid suurendada.

Keskmise ning madalama tootlikkusega majandusharude esindajad seevastu vaatavad organisatsiooni toimimist rohkem kulude vähendamise kaudu. Nad soovivad hakkama saada suhteliselt lihtsalt. Kas või olemasolevat kinnisvara müües.

Edukates ettevõtetes mõistetakse, et lisandväärtuse kasvatamine eeldab personali väärikat tasustamist ja arendamist. Näiteks Tartu Majas räägiti ­uurijatele: "Tahame minna osaliselt ka ajapalgale, see eeldab atesteerimist, tasemete hindamist ja selle järgi maksmist. Kompetentsem ja kvalifitseeritum tööjõud saab palka ka siis, kui tükitööd nii palju pole."

Stora Enso Timberis seevastu kurdeti ülikooli töörühmale: "Töötajad on liigselt keskendunud palgale. Seal, kus rohkem makstakse, sinna ka minnakse, mis toob kaasa suure tööjõu voolavuse. Kui Kesk-Euroopa analoogsetes ettevõtetes on tööjõu voolavus paar protsenti, siis meil 20-30 protsenti aastas. Inimesed otsivad kogu aeg midagi paremat ning ka nende koolitamine on seetõttu ebatõhus."

Jalatsitootjad tahavad endiselt läbi ajada nadide palkadega ning planeerivad kallimate eestlaste asemele töötajate toomist teistest maadest. Mis sest, et Hiina kaupadega on raske konkureerida.

Pääseteena näevad jalatsitootjad isegi majanduslangust, mis võimaldaks tööjõudu kergemini leida ja tooks ehk isegi uusi investoreid, kes investeeriksid kinnivara asemel tööstusse.

Sellise mõtteviisiga ettevõtted Eestit rikaste majanduste sekka ei aita.

Eesti vs Euroopa eduriigid:
kas meil on põhjust uhkustada?



võrreldes Euroopa Liidu sama valdkonna viie parema riigi keskmisega


Aastane töötundide arv töötaja kohta 96,7%

Tööjõu osakaal elanikkonnast 90,8%

e-valmidus 79,1%

Kõrgharidusega 25–34aastaste osakaal 69,8%

Elukvaliteet 62,5%

Kvalifitseeritud inseneride piisavus 44,1%

SKT inimese kohta 22,2%

Avaliku sektori hariduskulud inimese kohta 16,1%

Uurimis- ja arendustöö kulutused inimese kohta 7,8%

Riigilt innovatsiooniabi saanud firmade osakaal 1,3%


allikas: “Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated”