Eelmisel nädalal säutsus üks Rootsi psühholoog Twitteris, et kui Facebook on maas, siis suureneb telefonikõnede hulk tema vastuvõtule registreerimiseks. Sama siin, tviitisid tema kolleegid vastuseks.

Teatavasti suureneb kriisiabitelefonidele helistajate arv aegadel, mil inimlikud probleemid paisuvad väljakannatamatuks: jõulud, majanduslangus, täiskuu.

Kindlasti tuleb rahvusvahelisse psühhotraumade nimekirja kanda ka serveririke. Seda õnnetust ei sooviks oma vaenlasele ka.

Bergeni ülikooli psühholoogiadoktorit Cecilie Schou Andreasseni on tudengi-east peale huvitanud igasugu käitumuslikud liialdused ja sellest tingitud sõltuvused. Ta tegeles workaholic’utega ning netis on laialt tuntud ka tema test poodlemishulluse määramiseks (The Bergen Shopping Addiction).

Kliinilise psühholoogina vaatleb ta kõiki tavapäraseid sõltuvuse astmeid: huvi tekkimine – käitumise muutumine, tolerantsi tekkimine (s.t tuimenemine, mis nõuab doosi suurendamist), võõrutusnähud, konfliktsituatsioonid (enda ja teistega), tagasilangus.

Mõni aasta tagasi tutvustas Andreassen Facebooki sõltuvuse mõõtmise skaalat – BFAC (Bergen Facebook Addiction Scale). Ta ei hinnanud mitte lihtsalt arvutis istumist ja surfamist, vaid just nimelt suhtlemist neti- ja nutiseadme vahendusel, olgu selleks siis Twitter, Instagram, Myspace või Facebook vms.

Uuriti 423 tudengit, kes lisaks Facebookiga seotud küsimustikule täitsid ka isiksusetesti.

Selgus, et väga neurootilistel ja väga ekstravertsetel on suurem oht langeda sotsiaalvõrgustiku püünistesse kui väga meelekindlatel. Hilja magama heitjad on pigem riskigrupp kui varase unega inimesed.

Ohtu pole neil, kes on pühendunud eneseteostusele, on ambitsioonikad ja eesmärgile orienteeritud. Oht varitseb sotsiaalselt ebakindlaid persoone, kel on raskusi näost näkku suhtlemisel. Netisõltlasi on rohkem noorte kui vanade hulgas. Ja naisi on rohkem kui mehi.

Kui seni arvati, et netisõltuvus tekitab ajus samasuguseid mustreid nagu tavaline ainete-narkomaania, siis nüüd selgub, et sotsiaalvõrgustikes passimise mõju on üpris teistsugune.

fMRI uuring näitas, et mõned mustrid aju skaneeringus sarnanevad narkari ajupildiga – need puudutavad impulsi­kontrolli võimet (s.t kui kiiresti või kas üldse inimene ägestub); sarnaselt käituvad ka ajupiirkonnad, mis osalevad motivatsiooni tekitamises ning emotsioonidega seotud näoilmete äratundmises. Ühe olulise erinevusega: sotsiaalmeediasõltlane ei leia kunagi rahu. Narkari aju “jahtub maha” pärast doosi saamist, kuid FB kasutajate aju ei näita rahunemise märke...

Just see ootusärevuse moment – sa ei tea iial, millal ja mida su sõbrad postitavad – sunnib sind lakkamatult online olema.

Andreasseni uuringust selgub midagi positiivset ka: uurides sotsiaalmeedia kasutamist isiklikel eesmärkidel (s.t turunduspostitused ja töökaaslastega üle laua vahetud laigid-tviidid ei lähe arvesse), leidis ta, et töö ajal sotsiaalmeedia kasutamise mõju töö kvaliteedile on minimaalne.

Umbes 10% interneti kasutajatest on tundnud, et nad lähevad Twitteri-Insta­grami-Myspace’i jne kasutamisega liiale.

Keskmiselt kolmandik oma online-ajast veedetakse FBs ja 67% saavad kõlli oma telefoni, kui keegi midagi FBsse postitab.

BFAC testile vasta nii: väga harva – 1, harva – 2, mõnikord – 3, sageli – 4 ja väga sageli – 5.

Sa kulutad palju aega Facebookist mõtlemisele ja planeerimisele, mida seal teha.

Sa tunned tungi kasutada FBd järjest enam.

Sa kasutad FBd selleks, et unustada oma isiklikke probleeme.

Sa oled teinud katseid oma FB-aega vähendada, kuid edutult.

Sa tunned rahutust või ärritust, kui sul pole võimalik FBd kasutada.

Sa kasutad FB nii palju, et sel on negatiivne mõju su töödele-tegemistele.

Vastates vähemalt neljale küsimusele “sageli” või “väga sageli”, on sul tõenäoliselt FB-sõltuvus. Säutsu oma terapeudile.