Tiina Jõgeda: Wow! Haha! Jehuu!
Sellest ajast peale, kui me Mark Zuckerbergiga sõbraks saime, pole meie suhtes kuigi palju muutunud: tema räägib, mis tal teoksil, mina laigin. Muudmoodi ma oma tundeid ju väljenda ei saa. Kuni ta 8. oktoobril teatas, et meie tunded on jõudnud uuele tasandile.
Kui näiteks Mark kirjutab, et ta kohtas ühel tillukesel palmisaarel merikarpide korjamisest elatuvat Rizat, võin ma väljenduda varasemast palju mitmekesisemalt. Wow! Haha! Jehuu!
On ju suur vahe, kas märkida tuimalt, et Riza-lugu mulle “meeldib”, või lasta kuuldavale vaimustunud digikarje Yay!-nupu abil.
Ammuoodatud võimalus Facebookis keerulisemaid tundeid ilmutada kannab koondnimetust “reaktsioonid” ning lisaks senisele pöial-püsti märgile lisandub veel kuus eneseavamisviisi.
Esiteks avaneb võimalus vajutada kirglikult tuksuva südame pildiga nuppu. Teadagi, mida see tähendab. Nüüd kaovad need viimasedki armastuskirjad – tonksad kallimale selle südame ja – tehtud!
Või siis kurgumandliteni ammuli suu ja kinniste silmadega naeru lõkerdav kuju Haha!
Järgmine emotikon – “wow” – on eestlaste tundeskaalal uus tegija, olles siia imporditud koos ameerika filmikunsti ja joviaalse mitte midagi tähendava (ent siiski meeldiva) viisakusega. Eestikeelne vaste võiks ehk olla “ehee” – selline muhe imestus, mis tähistab kõike, mis tegelikult külmaks jätab, ent sunnib haigutust maha surudes siiski kenasti reageerima. Zuckerbergi wow-tegelane ajab suu ja silmad rulli nagu kolm o-tähte. Selliseid uudiseid, kuhu “wow” laksida, leidub internetis hulganisti.
Valida võib ka punapõskse näokese, kes kavalalt pead vangutab ja ütleb “Yaya”. Ehk – jehuu! Tahaks rõõmust keksida! Miks mitte. See on puhta rõõmu väljendus – näiteks, kui olete bingo loto nurkade mängus 24 eurot võitnud, sobib see hästi.
Siis mossitaja (“angry”), kes kõigepealt ajab silmad punni ja suu üllatusest pärani, muutub siis näost peetpunaseks ja raputab vihaselt pead. Seda nuppu hakkame me hoolega taguma.
Järgmine reaktsioon on “sad”: kaks pisarat poetav kurb kuju. Ka see sobib eesti tõredusele hästi. Ja ongi kõik.
Aga kus on iroonia, sarkasm, ja eestlastele nii vajalik “pane ennast põlema”-emotikon?
FB mängib positiivses registris, neid huvitab vaid kõrgendatud meeleolu.
Ehk nagu mu noor sõber Zuckerberg ütleb: “Meie eesmärk on kasvatada head, mitte kurja.”
FB insenerid ei hakanud vaeva nägema originaalsete emotikonide disainimisega, näoraamatusse lisati need, mis oma elujõulisust mujal meedias ammugi tõestanud.
Inimesel on umbes kuus põhiemotsiooni, mille näoilmeid kõik, sõltumata rahvusest ja kultuuriruumist, ühtviisi mõistavad: rõõm, kurbus, viha, hirm, vastikus ja üllatus.
Miks Facebook mängib ainult poolel inimtunnete nüansirikkal instrumendil, võimaldamata meil väljendada hirmu ja vastikust? Mina olen neid tundeid FBs kogenud küll ja küll.
Aga selgub, et FB ei olegi mõeldud intiimsete tunnete, vaid n-ö sotsiaalsete, avalikkuses sobilike emotsioonide esitlemise kohaks. See on taotluslik, et FB ei näita inimloomuse hämarat, tumedatest tungidest vaevatud poolt. Midagi peab päris ellu ka jääma.
Sa saad avaldada sümpaatiat –ja kogu lugu. Sel pühal positiivsusel on mõistagi äriline eesmärk. Analüütikud on ammu välja raalinud, et positiivseid sündmusi ja mõtteid jagatakse näoraamatus tihedamini kui negatiivseid – just positiivsusest tekib liiklus, see tähendab – raha. Negatiivsed emotsioonid tähendavad aga reklaamiandja jaoks negatiivset tagasisidet ja langevad tähtsuselt tahapoole. FB palgalised sotsiaalpsühholoogid analüüsid enim kasutatavaid emotsioone ja vastavalt sellele disainitigi uued, eksalteeritud “reaktsioonid”.
Jääb veel küsimus – kas need on emotsioonid, mida me kõige rohkem kasutame, või tahab FB, et me neid kasutaks?
Millegipärast valis mu noor sõber Zuckerberg uute emotikonide katsepolügooniks Iirimaa ja Hispaania. Ja unlike-nuppu pole ikka veel. Kui see ükskord tuleb, siis selle kasutamise intensiivsust tasuks tal küll Eestis testida.
