Tooma ja Matsi-Mihkli rahva poeg

 (12)
                 
Tooma ja Matsi-Mihkli rahva poeg
MADRUSESÄRGIS: Ajateenistus Doonau ja Musta mere laevastikus võttis viis aastat
Tooma ja Matsi-Mihkli rahva poeg Arnold Rüütli esivanemate kohta tegi suguvõsauurija Fred Pussi uurimust kasutades ja presidendiga vesteldes tähelepanekuid Madis Jürgen.

Arnold Rüütli suguvõsas jookseb Rüütli nimi läbi mitmete põlvede nii isa- kui emapoolset liini mööda.
Esimesed kirjalikud allikad juhatavad Kolga tallu Pahavalla külla. Siin sünnib 1738. aastal poisslaps Reedik, kelle nimi paarkümmend aastat hiljem leerinimekirjadest maha tõmmatakse ja märkus tehakse, et osa asju peab ta hiljem järele vastama.
(Ka Reediku isa ja vanaisa on Fred Pussi tehtud sugupuus olemas, aga eluaastaid nende puhul veel teada ei ole.)
Reedikul oli vähemalt kuus last, nende hulgas pojad Mats ja Ado. Need poisid ongi esimesed, kelle perekonnanimeks on kirjutatud Rüütel.
Mats (1774-1840) oli Pahavallas tähtis mees, vallakohtu eesistuja, aga suurem kirjatark ilmselt mitte - paberitele tegi alla kolm risti nagu peaaegu kõik tolleaegsed talupojad.
Tema oli Arnold Rüütli emapoolse liini esimene Rüütel. Ja Matsi vend Ado (1768-1836), kellest sai peremees samas lähedal, ainult teisel pool jõge, oli Arnold Rüütli isapoolse liini esimene Rüütel.

Kust on tulnud perekonnanimi Rüütel, selle üle on Rüütlite suguvõsas palju arutatud, aga täpset vastust pole kuskilt võtta.
Arnold on kuulnud vanemaid sugulasi rääkimas, et Rüütli perekonnanimi oli olemas juba tükk ega enne, kui 19. sajandi algul mõisas nimesid anti. Suguvõsauurija Puss ütleb, et kirjalikku tõendit selle kohta paraku pole.
Võimalik, et Rüütlite esivanemad on kunagi pidanud rannavahi (tollases keeles randrüütli) ametit ning see on motiveerinud perekonnanime Rüütel võtmist.
Maasi ordulinnus võttis 16. sajandil Pahavalla külast kaks talumeest ratsameestena ordu teenistusse. Ajaloolane Bruno Pao peab võimalikuks, et sajandeid hiljem võis ratsamees (saksa keeles rietel) ehk ka nime panemisel inspiratsiooni anda.
Arnold Rüütel on sündinud Pahavalla külas Tooma talus. Hooned on siin arhailised ja väga võimalik, et mõned neist ehitas Arnoldi isapoolne vaarisa Jegor/Jüri Rüütel (1845-1899), kes oli Tooma talu rendiperemees hiljemalt 1890. aastate lõpust. Aga võib-olla oli siin üht-teist säilinud ka juba Jüri-eelsest ajast.

Arnoldi vanaisa Vassili Rüütel (1878-1925), Jüri poeg, suri kolm aastat varem, kui Arnold sündis, nii et Arnold teda oma silmaga näinud ei ole. ­Dokumente vaadates tundub vanaisa Vassili üks värvikamaid Rüütleid. Tema nimi lipsab läbi dokumentidest siin ja seal, vallakohtu paberitest sealjuures.
1903. aastal näiteks nõudis külamees Ivan Rei, et Vassili maksaks tema pojale Ivanile ära töötasu karjapoisiks olemise eest - palgaks oli lepitud kokku müts, kaelarätik, kindad ja särk.
Vassili vaidles vastu, et Ivan tuli karja hiljem ja lahkus varem ja et rohkemat kui kaelarätt pole sellise töö eest mõtet anda. Kohus mõistis Vassililt siiski ka mütsi, särgi ja kinnaste hinna karjapoiss Ivani kasuks välja.
Samal päeval kaebas külamees Ivan vanaisa Vassili peale veel. Vassili olevat tema tütrele Annale 70 kopikat palka maksmata jätnud kahe meesterahva talje õmblemise eest. (Talje oli pihik või vest.)
Vassili, osav läbirääkija, väitis kohtus (osundame protokolli), et kuna tema surnud naese Daria homblemise massin on nõudja Iwan Rei tütre Anna käes töötada olnud, on ilmselge, et temal (Vassilil) õmblustööde eest midagi maksta ei tule. Ivan Rei võtnud samal päeval nõudmise tagasi.
Vaevalt et vanaisa Vassili nüüd mingi paharet oli, aga tollal lahendati pisemaidki arusaamatusi vallakohtu abiga, kommenteerib Puss.

1911 sõitis vanaisa Vassili Kuressaar­de talurahvaasjade komissari juurde, et sõlmida mõisahärra Emmanuel von Lingeniga Tooma talu päriseksostmise leping.
Vassili maksis lepingut sõlmides ära 675 rubla, aga 1200 rubla oli veel vaja. Selle võttis krediidikassalt võlgu. Kümne aastaga maksis Vassili võlast ära 74 rubla ja 74 kopikat. Eesti Vabariigi algaastatel hinnati rublad Eesti markadeks ümber ja talu võlad (1897 marka) klaaris Vassili ära 1921.
Tooma talu oli siitpeale Rüütlite oma. Majandusasju pidi Vassili üksjagu hästi jagama, sest tema ajal muretseti Tooma tallu uhke hobustega ringi aetav rehepeksumasin, millega peksti mõnel aastal kogu külarahva vili.
1925. aastal dikteeris vanaisa Vassili suusõnalise testamendi.
Tema esimene naine Daria Päästel (Arnoldi vanaema) suri 27 aasta vanuselt ja Vassili oli jõudnud veel kahel korral uue naise võtta. Dariaga oli Vassilil poeg Feodor (Arnoldi Rüütli isa). Teise naisega oli tütar. Mõlemale pärandas Vassili osa Tooma talust. Lisaks said lapsed kohustuse aidata võõrasema ehk vanaisa Vassili kolmandat naist Elisavetat.
Testamendist loeme: Iga aasta viis vakka teravilja - odrad ja rukid pooleks - viis vakka kartohvlid ja viis kümmend naela sea liha; peale selle peab minu abikaasa Elisaveta Rüitel saama "Tooma" talu vilja kottidest emale seitse tükkis ja iga aastaseks kütteks kaks koormat põletis puid. Lehm ja kolm lammast, üks vana ja kaks talle, on õigus minu praegusel abikaasal siis pärijatelt välja nõuda, kui tema "Toomalt" lahkub."

Vahelepõikena - Rüütli suguvõsas on mitmeid naljakaid kohtulugusid. Üks Rüütli esivanemate lähisugulastest varastas vallavanemana purjus peaga poest metalli.
Ja üks Lidia Rüütel nõudis teise ­Lidia Rüütli (Arnoldi vaarema) käest kohtu kaudu kolm aastat tagasi laenatud lähkrit.
Ja ühes kohtuasjas olid Jegor ­Rüütel (Arnoldi vaarisa) ja teine Arnoldi sugulane tunnistajaks, kuidas Arnoldi kolmanda sugulase naine oli Liisu Piipud walla majas, ees rahwa toas, hirmsast söimanud, ja tema om teotanud, ja ähwardanud teda ära tappa, ning löhki kärista, ja et tema olla hoor, ja kaks hinge olla tema ära ukanud.

Arnoldi isa Feodor Rüütel (1900-1965), keda omainimesed eestipäraselt Veidaks hüüdsid, oli tõsine, range, aus ja eestimeelne mees.
Tõelise Saare mehena oskas Feodor hästi õlut teha, aga õllejoomine ei võtnud Tooma talus kunagi "j o o m i s e ilmet" nagu Arnold praegu tõsise näoga kinnitab. Mingitest erilistest pillerkaaritamistest Tooma talu rahvas osa ei võtnud, ilmaasjata topsi taga ei jorutatud.
Feodor oli kõva meistrimees. Tegi osavalt puu- ja sepatööd - reejalased ja vankrirattad tegi kõik ise valmis. Metsas olid tal puud ükshaaval teada, painutas kase reejalase tarvis juba siis ära, kui puu veel metsa vahel kasvas.
Vahel käis Arnold isaga rannas kala järel (randa oli kaks kilomeetrit). Aga ainult vahel. Sest majapidamises oli ainult üks jalgratas ja see ei kannatanud mõlemat meest korraga välja. Nii et enamasti käis Feodor kala järel üksi. Kala soolati, kuivatati, vahel praeti ja vahel tehti suppi. (Sellise peenutsemise peale nagu kalasuitsutamine polnud tõsistel põllumeestel tollal aega raisata.)
Maalehest sai viis aastat tagasi lugeda Arnoldi kooliõe Hariessa ­Saameli meenutusi, et pole iial kuulda olnud, et Tooma talus oleks olnud riidu või tüli või teiste inimeste klatšimist.
Arnold: "Isa ütles mulle, et vaata, et sa ei lähe kaklema, see ei ole mehe töö. Ma ei ole osalenud nääklemistes ka koolis mitte!"
Arnold Rüütel räägib siiski ka loo (seejuures eriti kavalat nägu tehes), kuidas tal korra on tulnud karistuseks nurgas seista.
"Kooli juures oli tiik, looduslik veekogu. Oli vahetund ja tore oli jäätüki peale minna poistega merelahingut pidama. See lahing lõppes sellega, et libisesime vette. Tulime veest lirtsuvate saabastega matemaatikatundi. Direktor märkas ja küsis, kus ja mis. No ega midagi polnud teha, tuli üles tunnistada ja meid pandi nurka seisma!"
Feodor oli olnud Eesti sõjaväes allohvitser ja mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, aga lahingutegevuses ta osalenud ei ole.

Arnoldi ema Juulia Rüütel (1905-1995), keda oma inimesed Juuliks kutsusid, oli sale ja pikk (173-175 cm) tumedate silmadega naine, kellest on tollastele külatüdrukutele jäänud mälestus kui leebest, õrnast ja ilusast inimesest, kes justkui polekski taluperenaise moodi.
Juuli pidas majapidamise korras, hoolitses laste eest. Kord nädalas tegi leiba.
Arnold Rüütlil on kodus foto, kus Juulia ja Feodor vana õunapuu ees pingil istuvad. Juulia on räti peast ära võtnud ja lumivalge otsmik moodustab tugeva kontrasti ülejäänud näoga, mis on kõvasti päikest saanud. Ei käinud tollastel naistel õnneks Cosmopolitani-sugused väljaanded ja sai rahulikult stressivaba elu elada.
Ja siis on üks pisike foto, kus isa-ema seisavad maja ees käest kinni. Foto taha on hariliku pliiatsiga kirjutatud mõned märkused. "Suu väiksemaks teha, soengut kohendada, lill rinnast ära võtta". Need on õpetussõnad piltnikuhärrale, kes hiljem väiksest pildist suure ja retušeeritud kaksikportree tegi.

Arnoldi ema vanematekodu Matsi-Mihkli asus samuti Pahavalla külas, Tooma talust kaks peret edasi.
Emapoolne vanaisa Ivan Rüütel (1871-1949) oli pikk tugev mees, loomult väärikas ja tõsine ja otsekohese ütlemisega. Ta oli vahepeal Pahavalla külavanem.
Niipalju kui Arnold mäletab, oli vanaisa halli pea ja habemega ja Arnold ei teagi, mis värvi juuksed Ivanil enne olid.
Matsi-Mihkli maja läks õnnetul kombel põlema ja kui Ivan metsas uue maja jaoks puid langetas, kukkus puu talle jala peale ja jalg ei paranenudki enam ära. Ivan käis elu lõpuni kepiga.

Vanaema Jekaterina Reek (1875-1945) on Arnoldi mälestustes lõpmata armas ja hoolitsev. Tumedate silmade ja süsimustade juustega väheldane naine ei meenutanud väga eesti naist, aga Reekide suguvõsas oldigi tumedate peadega.
Vanaema juures oli tore olla ja enamasti lippas Arnold koos õega mitu korda päevas Matsi-Mihkli vahet.
Vanaema Jekaterina heast südamest annab aimu lugu, kuidas üks Pahavalla mees tulekahjus nii kõvasti vigastada sai (sõrmede asemel olid ainult köndid), et ise enam eluga toime ei tulnud. Ja et Matsi-Mihklil oli korralik palksaun, võtsid Arnoldi vanaema-vanaisa kannatada saanud mehe endi sauna elama. Toitsid ja aitasid, nagu said.
Vanaema Jekaterina vend oli tsaariarmee polkovnik. Ja vennapoeg oli kindral Nikolai Reek (1890-1942), Vabadussõja kangelane, kes õppis algul Venemaal, hiljem Prantsusmaal. Oli Kindralstaabi ülem, EW sõjaminister, kolmekordne Vabadusristi kavaler.
Ema vend Mihkel (1901-1925) oli hästi andekas poiss, õppis Riia Vaimulikus Seminaris usuteadust. Pidi olema väga ärksa meelega inimene, kes sellisel ajal Riiga õppima läks, arutab Arnold Rüütel. Riias õppimine oli väga kallis.
Mihkel suri 24aastaselt Seli kopsuhaigete sanatooriumis tiisikusse ja maeti Angerja Apostliku Õigeusu kiriku surnuaeda. Dokumentidest on lugeda, kuidas Harjumaakonna arsti Dr. Pihlaku kirjaliku tunnistuse põhjal nelja päeva pärast sai mainitud surnukeha meie surnuaialt tema isa Iwani Rüütli poolt hauast üles wõetud kohaliku politsei juures olekul ning ilma puusärgi lahti võtmata wee ja õhukindla puukasti sisse pandud ja kinni pigitatud, et seda surnukeha maha matmiseks üle Tallinna Saaremaale viia.

Kui emapoolsed vanaema ja vanaisa juba nii vanad olid, et ise Matsi-Mihklil enam hakkama ei saanud, oli Arnoldil kõvasti tegemist. Kahe talu peale oli põldu 20 hektarit, maad oli kokku 60 hektarit. Arnold oli 11 aastat vana, kui kahe hobusega põllule kündma ja äestama läks.
Majapidamine oli üle keskmise suur ja Arnold mäletab aegu, kuidas nad küüditamise ootuses öösel riidest lahtigi ei võtnud ja põrandal põhu peal magasid, seljakotid hädapäraste asjadega sõiduks valmis.
Isa Feodor tahtis, et Arnoldist tuleks põllumees ja pani poisi pärast Audla kooli lõpetamist Kõljala põllunduskooli. Arnold oleks oma aruga õppinud kunsti või arhitektiks. Ehitas kodus kivist skulptuure ja kompositsioone. Aga isa tahtmise peale läks poiss Jänedale põllumeheks õppima.
Ja siis tulid juba uued ajad. Arnoldi ema Juulia Rüütel müüs Tooma talu 1960. aasta lõpul maha ja tuli Arnoldi juurde Tartusse elama. See maja on muide Arnoldi enda projekteeritud ja ehitatud - oskused, mille Arnold oli isa kõrval Tooma talus õppinud.
Juuli elas 90 aasta vanuseks ja jõudis Eesti Vabariigi ära näha. See oli talle tõsine vapustus.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused