Toomas Vabamäe: Top Gear Eesti on esialgu häälest ära
BBC saade Top Gear tekitas autoajakirjanduses (kui seda ajakirjanduseks nimetada, pigem on tegu meelelahutusega, aga tavatarbija vahet ei tee) samalaadse revolutsiooni. Vähesed aga teavad, et esimene Top Gear läks eetrisse juba 1977. aastal. Maailma vallutama hakkas see aga alles 2002. aastal asetleidnud põhjaliku värskenduskuuri järel. Pöörase üleilmse menu saavutas Top Gear tänu internetile. Failivahetus- ja videojagamisteenused viisid saated igasse viimasesse kui ilmanurka — ülikiiresti ja hea kvaliteediga. Ning Clarksonist, Hammondist ja Mayst said globaalsed superstaarid.
Sellega pani Top Gear põntsu kogu maailma autoajakirjandusele, täpselt nagu 30 aastat varem oli Beatles seda teinud popmuusikaga. Ühest küljest paistis peavoolupublikule, et seni käsitleti autosid igavalt ja tõsiselt ning pullitegemine on edaspidi autoajakirjanduses ainuvõimalik stiil. Teisalt hakkasid algajad autoajakirjanikud nagu käsu peale kirjutama “topgeari moodi“ — bravuurikalt ja vaimutsedes. Vannabii-Clarksonid ilmusid areenile ka meil Eestis.
Top Gearil õnnestuski suur osa autoalaseid TV-programme põhja lasta. Kellelgi teisel pole raha, et autosaadet nii profilt ja suurejooneliselt teostada, põlve otsas tehtud saated kukuvad aga lihtsalt mannetud välja.
Seevastu paberväljaannetele pole Top Gear mõju avaldanud. Ehk seepärast, et juba 1993. aastast saati annab BBC ise välja ajakirja Top Gear. Sajandivahetusel üsna mõttetuna tundunud väljaannet hakati saate menu kasvades sihipäraselt turundama ja nüüd antakse seda välja juba 30 keeles. Alates märtsist 2012 ka eesti keeles.
Ent Top Gear Eestil (või TopGear Eestil — avanumbri juhtkirjas esinevad mõlemad erimid) kerge olema ei saa.
Esiteks ei lange ajakirja käsitluslaad üldse kokku saatega ning see valmistab kindlasti paljudele pettumuse. Sellid, kes oma “tuunitud” romudega purksiputka juurde kokku sõidavad ja seal viimatinähtud saadet rämehäälselt arvustavad, ei hakka ju pikki feature-artikleid lugema. Eriti kui need pole autoriteetide Clarksoni, Hammondi ja May sulest, vaid mingitelt “tundmatutelt” tüüpidelt.
Teiseks, erinevalt telesaatest või juutuubiklipist tuleb ajakirja eest maksta. Kolm ja pool eurot pole küll palju 164 lehekülje eest (234leheküljeline ingliskeelne Top Gear maksab meil 7.20€), aga kui sisu ootustele ei vasta… Uudsuse võlu muidugi mõjub ning kaks-kolm esimest numbrit müüvad kindlasti hästi.
Õnneks pole rullnokad ainus sihtrühm. Olemuselt on Top Geari ajakiri üsna stiilipuhas briti kvaliteetautoajakirjanduse esindaja. Stiili iseloomustavad pikad põhjalikud lood ning palju väga häid ja suuri fotosid. Samuti inglise huumor, mis pole sugugi Top Geari monopol, vaid sealse autoajakirjanduse vältimatu osis.
Tõsi, Top Gearis leidub ka tabloidilikku kirevust, mis ilmselt peab paberväljaannet lähendama telesaate ättituudile. Aga kõik see on äärmiselt professionaalne ning ajakiri vastab kahtlemata ka vasikaeast väljakasvanud nõudlikuma lugeja maitsele. Mitte ainult Britannias, vaid Eestiski. Siinkohal, paraku, hakkab viltu kiskuma.
Biitlitel leidus massiliselt järeletegijaid meilgi. Enamasti olid need entusiastlikud koolipoisid, kellel pillid nadid ja oskused olematud ning tulemusedki jäid tavaliselt viletsaks. Muusikaga paralleele vedades pole Top Geari ametlikul kaverbändil ei nootide ega pillidega muret ja siirast vaimustustki jagub. Aga kaverdajad laulavad mustalt ja pillid on neil kah häälest ära.
Top Gear Eesti avanumbris valitseb täielik toimetamatus. Miks muidu kirjutatakse “kolmetsüklilisest mootorist” (lk 26), soovitatakse “teele jõudes süüdet lisada” (lk 12) või nimetatakse kõiki võidusõiduautosid järjekindlalt ralliautodeks. Lugejaid lõbustavad arvukad “kui-päike-tõusis-läks-ta-merre-suplema” tüüpi keelevääratused, sagedased on möödalasud tehnikaterminites ja briti konteksti edastamisel. Mõned originaallugusid illustreerivad fotod aga oleksid justkui tehtud mobiiltelefoniga ja jooksu pealt.
Järeldus saab olla ainult üks — 145,5 lehekülge sisu, sealhulgas 36 originaalmaterjaliga, käis viiele tõlkijale, kahele toimetajale ja kahele keeletoimetajale üle jõu. Pole ka oodata, et neil tulevikus hõlpsamaks läheb. Briti Top Geari veebruarinumbris oli sisu kokku 115, Top Gear Eestis tõlkematerjali 109,5 lehekülge. See tähendab, et Eesti toimetusel tuleb praktiliselt kõik brittide tehtu üle võtta ja ära trükkida. Isegi siis, kui see kõlab meie oludes täieliku mõttetusena (nagu avanumbri esimene lugu, Jeremy Clarksoni kolumn sõidust Kenti).
Võiks muidugi kasvatada omatoodangu osakaalu. Ent see on töömahukam ja koosseisulisel kaadril jääb nii veelgi vähem aega tõlkematerjalile. Ajakiri peab aga ikka iga kuu aja järel ilmuma. Kasutada rohkem välisautoreid? See on kulukas, hakates varem või hiljem kaanehinnale mõju avaldama. Sama käib töötajate juurdepalkamise kohta.
Nagu eestlased tavatsevad öelda, arenemisruumi on. Loodetavasti ei kujune Top Gear Eesti samasuguseks naljanumbriks, nagu mõne aasta eest ühes Tartumaa külas ilmutatud isetegevuslik autoajakiri Generaator. Selleks aga peavad tegijad end tõsiselt kokku võtma. Alustada võiks tutvumisest eestikeelse autoajakirjanduse klassikaga ja korraldada toimetuses 1970. aastatel ajakirjas Tehnika ja Tootmine ilmunud Margus Kuuse artiklite ühislugemisi. See, muide, polnud nali.
