Türisalu pank – enesetaputuristide Meka

 (7)
                 
Türisalu pank – enesetaputuristide Meka
Pealtnägija seletuskiri: Olin Türisalu panga vaateplatvormil. Minu autost veidi eemal seisis tume auto, kus oli inimene sees. Auto seisis veidi aega, siis tagurdas. Võttis eemalt hoogu ning seejärel sõitis otse üle panga ääre alla. Kohapealt hoogu võttes käisid autol rattad ringi ja siis sõitiski. Pool tundi varem oli sarnase autoga umbes 30aastane mees tulnud samale kohale. Käis mööda kaljuäärt edasi-tagasi ja nagu uuris midagi. Samal ajal viibis pangal veel kaks autot, mõlemas mees ja naine.
Ingmar Muusikus
Hingematvalt kauni vaatega Türisalu pank Harjumaal on viimase kümnendi jooksul muutunud Eesti enesetaputuristide Mekaks.

"Kui mütsatus käis, olin mina esimene, kes õnnetuspaiga juurde jõudis. Autos oli naine väikse lapsega," rääkis Endel Meri (80), kes elab kurikuulsa Türisalu panga all Sepa talus. "Naine ei ilmutanud mingit elumärki, arvasin, et ta on surnud. Kui ukse lahti kangutasin, kargas sealt koer rõõmsalt välja. Lapse - ta võis olla nii kümnekuune - võtsin ära, ta oli täitsa terve, ainult näol olid klaasikildudest kriimud. Tahtsin lapse meile koju tuua, aga juba poole tee peal tulid kiirabi omad vastu ja õed võtsid lapse enda hoolde. Siis selgus, et ema oli ka ikka elus."

Vana tisleri Endli esivanemate talumaade hulka kuulub juba viiendat põlve Türisalu platoo. Türisalu pank on kolmekümne meetri kõrgune püstloodis merre langev kaljusein.

Lugu naise, imiku ja koeraga juhtus kümmekond aastat tagasi. Sellist enesetapjate lainet nagu sel sajandil Endel varasemast ajast ei mäleta. Jah, kukutud on alati, ka siis, kui platoo pealt käis magistraaltee asemel veel hobusetee. Perekonnas räägitakse legendi kellestki emast-pojast, kes pimedaga ära eksisid ja laeva tulesid talutuledeks pidades saatuslikult valesti vasakule keerasid. Ainukesteks kukkujateks, keda Endel Meri ise mäletab, olid - lambad ja lehmad. Eriti lambad, kel kuuma ilmaga merejahedust otsima tulles põlvist jõud kadus.

"Ma ei tea, mis hullumeelsus on nüüd inimesi tabanud," imestab Endel Meri. "Nüüd viimasel ajal on tekkinud see plahvatuslik lahtiminek."

Tasahilju avarasse vetevälja uppuv hõõguv päikeseketas on vaatemäng, mille nimel tasub ette võtta paarikümnekilomeetrine autosõit Tallinnast välja Harjumaale. Kuigi Põhja-Eesti pankrannikut ei võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja, on lisaks melomaanidele pangast rõõmu paljudel: siin teevad trenni kaljuronijad, abiellujad tõotavad teineteisele igavest truudust, Soome telekanal käis siin filmimas ekstreemsarja "Yllytyshullut" ja Mosfilm püstitas siia kunagi Hamleti lossi. Igaühele oma. Paraku paistab see koht meeldivat ka vabasurma otsijatele. Viimane samm või gaasipedaalile vajutus on neile seal ka erakordselt lihtsaks tehtud.
Endel on hiljem kuulnud, et autoga kaljunukilt alla kihutanud ema ja laps elavad kenasti.

Pikk tee alla
Kümme hukkunut viimase seitsme aastaga: naised, kes on läinud oma arust metsa pissile. Trikitajad, kelle võimed on edevusele alla jäänud. Lapsed, kes teinud vanemate tagant ärandatud autoga surmasõitu.

Keegi ei tea täpselt, kui palju õnnetusjuhtumeid on kaldakaljul tegelikult olnud, sest päästeameti andmebaasidesse jõuavad ainult tõsisemad neist. Samuti ei saa kunagi üle lugeda neid, kes siin oma elu bilanssi kokku lüües püksipõlved puhtaks klopivad ja siiski edasi võidelda otsustavad.

Valdav osa õnnetustest on Eestile omaselt toimunud purjus peaga. Enamasti puhkepäevadel. Surmaga lõppenud õnnetustest omakorda pooled on olnud teadlik tee lõpmatusse - sellele viitavad taskusse või armsama aadressil jäetud hüvastijätukirjad. Ülejäänud õnnetused on aga seletatavad lihtsalt rumalusega.

Harku valla järelevalveinspektor Andrus Purje on Rannamõisa-Tabasalu kandis tuntud tegelane. "Ma arvan, et neid juhtumeid, kus inimene on istunud siin serva peal, on olnud liigagi palju," ütleb ta. Ja räägib ühest päästetud hingest.

"Mõni aasta tagasi sain väljakutse: mees istub Opeliga kalda peal. Inimesed helistasid politseisse, sest mees oli seal kellelegi andnud kodustele edasi toimetamiseks hüvastijätukirjakese. Inimesed ise ei julgenud talle ligi minna. Kihutasin siis Rannamõisast kohale. Seisab auto, mootor käib. Koputan aknale.

Mängisin lolli natuke, ütlesin, et vabandust, te pargite vales kohas, siin panga peal ei tohiks autoga üldse olla. Mees pomises midagi vastu. Vaatasin, mehel silmad täitsa hullunud peas. Tehke aken lahti, ma ei kuule, ütlesin. Mees keriski akna natuke alla. Rääkisin vaikse häälega edasi, kuni sain kuidagi autovõtmed kätte.

Jäime temaga juttu ajama, ta rääkis sealsamas kogu oma eluloo mulle ära. Vanust oli tal nii üle viiekümne, vene mees oli. Pärast lahutust oli ta kodutuks jäänud, kogu tema maine vara oligi sealsamas vanas Opelis. Hiljuti oli tal ka koer ära surnud. Suvine aeg oli, ilus valge õhtu."

Andrus Purje on seal kaldapealsel näinud igasugu trikitajaid ja kõõlujaid, ka seda meest, kellel pärast viimast, ebaõnnestunud trikki oli "kolp puruks nagu munakoor".

"Ega me ei saa sinna alla batuuti või padjakuhja panna," pahandab järelevalve­inspektor Purje.

Allahüppamise koht
Iga jumala kord, kui pangal on jälle toimunud traagiline õnnetus - niisiis paar korda aastas -, tuleb kokku ka kriisikoosolek Harju maavanema juures, Harku vallavanema juures, keskkonnateenistuses, maanteeametis jne. Ameti­mehed teavad, et kohe helistab neile mõni ajakirjanik ja esitab juba tüütuks muutunud küsimuse: miks te allakukkujaid tõkestavat piiret pole paigaldanud? Maa- ja vallavanemad kordavad - sõltumata parteilisest kuuluvusest - papagoidena üht-sama vastust. Selles on alati kaks punkti: a) peaks midagi välja mõtlema jah, ja b) ega piire inimest tagasi ei hoia, piirded on loomadele.

Maanteeamet lubab teetöödega ­alustada aprillis ja lõpetada augustis. "Sinna tuleb umbes viis kilomeetrit puidust ja metallist piiret," ütleb Põhja Regionaalse Maanteeameti direktor Enn Raadik. "Kui see piire suudaks suitsiidi tegijat niigi palju rahustada, et ta otse ja hooga üle ääre ei põruta, on juba hästi. Ehk mõtleb veel ümber."

Kohalikud ametimehed on tegelikult sellest teemast tüdinud, sest kõik ideed on aastate jooksul juba ära proovitud ka. Hiiglaslikud kivimürakad, pirakad palgid, ka mahukad prügikonteinerid... ja need kõik on Eesti mehepoegade rammu näitamise märgiks uhkelt kaldast alla heidetud. Pank, mis nime poolest on maastikukaitseala, näeb välja nagu räpane ja lagastatud porimülgas.

Aga kui teeks midagi kultuurset, merevaatega kohviku näiteks? Maaomanikul on see mõte juba ammu, sest (nagu ütleb Sepa talu Endel Meri) põllupidamist sealkandis lähisajanditel ette näha pole. Aga pangapealne on maastikukaitseala ja looduskaitseteenistus sinna juba naljalt midagi ehitada ei lase. Ilmselt meeldivad neile õllepurgid, lendlevad hamburgeripaberid ja välitualetina kasutatavad kidurad põõsad rohkem.

Maaomanik Rein Langeproon: "Detailplaneerimise protsess käib meil aastast 2001, oleme pakkunud mitmeid eskiislahendusi. Asi on veninud ja veninud. Algul lubati hoonet kaitsealale, siis jälle mitte, siis öeldi, et peab puidust olema. Tegime eskiisi valmis. Siis öeldi, et ei, sellises kohas peab ikka paekivi kasutama! Anekdoot, mis toimub. Vald natuke aitab meil seal koristada kõigi nende pulmaliste-loojanguliste-väliskülaliste järelt."

Rein Langeproon ütleb, et kui sinna paika natukenegi tsivilisatsiooni tuua, muutub pilt kohe paremaks. Ta toob näiteks kunstnik Neeme Lalli, kes paar viimast suve on seal oma haagissuvilaga elanud.

Kunstniku kirevaks võõbatud vana Mersu ja maalidega kaetud treiler äratas palju tähelepanu, mõned ostsid ka tema töid. Just tema lõi sinnasamasse püsti ka väljakutsuva sildi: "Allahüppamise koht". See oli tema kunstinäituse pealkiri.

Palun ära ole järgmine!
Mõni aasta tagasi said suitsidoloogid valmis raporti eesmärgiga selgitada, mis aitaks suitsiide ära hoida. Uuriti ligi 900 000 vabasurmajuhtumit üle maailma. Ilmnesid lihtsad seosed: suitsiidid vähenevad, kui vahendid (tulirelvad, kanged rohud jne) pole kättesaadavad. Ja kõrghoonete katuseluugid olgu suletud. Iga turist teab samuti, et näiteks ­Eiffeli tornis pole enesetapumõtetega midagi peale hakata.

Eriti küüniline tundub selles valguses meie omavalitsustegelaste jutt, kes ütlevad, et piiret pole Türisallu vaja. Piire oleks märk, et me hoolime, me oleme ohust teadlikud ja me ei lase sul enda kõrvalt minna. Californias Santa Cruzi linna lähedal on umbes samasugune ookeanivaatega pankrannik, madalam ainult kui Türisalu. Ka sealt kukutakse alla. Seal on mälestusmärk hukkunutele, peal lähedaste igatsevad sõnad. Aga seal on ka tahvel kohaliku omavalitsuse pöördumisega: "Palun ära ole järgmine".

Selle sajandi Türisalu panga kroonika - must ja purjus

  • 2000 aprill - koolipoisid Volli (17) ja Alvar (16) jätsid tüdrukutele hüvastijätukirja. Poisid said 20 meetri kõrguselt katuse peale kukkunud Mazdas silmapilkselt surma.
  • 2000 aprill - Meelis (28) läks grillipeo käigus lõkkesse puid tooma, libises ja sai kukkudes rangluumurru ja peaaju põrutuse
  • 2001 juuli - purjus Mihkel (45) kukkus umbes seitse meetrit ja rullus mööda laugjat nõlva läbi põõsaste. Viidi vigastustega Mustamäe haiglasse.
  • 2002 jaanuar - Anton (42) hüppas alla, hüvastijätukiri taskus. Ta kirjutas, et elu mõte on kadunud ja see tuleb lõpetada. Lugu juhtus laupäeva pärastlõunal kell pool viis. Paarikümnemeetriselt pangalt alla hüpanud mehe surnukeha leidsid juhuslikud möödujad ja teatasid päästeteenistusele.
  • 2002 veebruar, sõbrapäev - Kaisa (14) ja Mihkel (15) näppasid tüdruku isa valge Audi A4. Autojälgede järgi oli auto sõitnud panga servale ja sealt hooga edasi, tehes pankrannikuga poolparalleelselt 30meetrise õhulennu, murdnud puulatvu ja jäänud 15 meetrit allpool jämedate puutüvede najal katusele pidama. Tüdruk pääses autost välja ja kutsus ühest majast ise abi. Poisi puus oli sedavõrd vigastatud, et päästetöötajad nägid tema kättesaamise ja kanderaamiga järsakust üles tirimisega palju vaeva. Kaisa pääses põrutustega, Mihkel puusanihestusega.
  • 2002 august - purjus Viktoria (26) läks panga servale reede öösel kell pool kolm loomulikke vajadusi rahuldama. Kui Viktoria eemal Žigulis ootavate sõprade juurde ei naasnud, tõttas seltskond teda otsima. Karjusid, hüüdsid, keegi ei vastanud. Kui päästemeeskond kohale jõudis, oli üks sõpradest juba all merekaldal lebava naise juures. Haiglas tehti talle operatsioon, kuid ajuverevalum, lülisambavigastused ja neerupõrutus osutusid surmavateks.
  • 2002 november - purjus Natalja (21) kukkus alla pühapäeva õhtul ­kella 7 paiku. Järgmistel päevadel põles pankrannikul naise hukkumiskohas küünal ning keegi oli sinna toonud kimbu valgeid roose.
  • 2002 oktoober - purjus Peter (22) kihutas pühapäeva varahommikul kell pool viis tuliuue Toyota Avensisega pangalt alla. Komberdas kuidagi kilomeetri kaugusele Keila-Joa sanatoorsesse kooli abi järele. Tal oli kaelalüli murd, haiglas tehti lülisamba operatsioon.
  • 2003 juuli - purjus Sergei pääses kergete vigastustega.
  • 2004 - Ragnar (22) ja punane kaubik Seat Inc. Pealtnägijate sõnul oli noormees enne õnnetust rääkinud närviliselt taskutelefoniga ja siis suure kiirusega järsaku poole sõitnud. Seat Inca langes pangalt alla umbes kella 15.45 paiku. Auto kukkus madalasse merre katusele. Päästjate kohale jõudes oli ohvri juures kaks inimest, kes üritasid teda elustada, kuid nende katsed ei kandnud vilja.
  • 2006 juuni - Martin (25) oli kaaslaste sõnul kell kümme õhtul kõndinud panga serval ja ootamatult kukkunud surnuks.
  • 2006 september - purjus Anton (25) oli varahommikul (pühapäeva hommik vastu esmaspäeva) kell 5.59 kogemata ("tuuritades") pangapealselt alla sõitnud ega saanud enam lömmis 1983. aasta Mercedese universaalist omal jõul välja. Helistas autost puu otsast ise. Tugevaima hoobi sai auto nina. Keila päästjad ja kiirabiarstid leidsid auto kell 6.30 üles, andsid mehe arstide hoolde ja ta tõmmati kanderaamil nõlvakust üles.
  • 2007 jaanuar - Mait (21) sõitis pühapäeva pärastlõunal Fiat Tipoga hooga pangapealsele, andis pealtnägijate sõnul gaasi juurde ja kihutas üle kaldaserva surnuks.
  • 2007 august - Dmitri (31) sai teisipäeva südaöösel silmapilkselt surma. Audi A4 prantsatas pärast ligi 30 meetri kõrguselt kukkumist kummuli kivisele rannale. Päästjatel kulus terve tund, et surnukeha autorusudest välja lõigata ning järsust paekaldast üles vinnata. Oli alkoholi pruukinud.
  • 2007 detsember - Sergei (30) jäi ellu. Kell 16.30 kaldast alla sõitnud Mercedes Benzi juht toimetati haiglasse. Suri saadud vigastustesse kaks nädalat hiljem.

Mis võib juhtuda inimesega, kui ta 30 meetri kõrguselt alla kukub

  • Küünarvarre keskosas on küünarluu ja kodarluu murdunud
  • Randme piirkonnas kahekordne murd, haav ulatub nahaalusesse koesse
  • Alalõualuu vasakpoolne haru ristimurruga
  • Laialdane peanaha alune verevalum. Nähtav esileulatuv murrujoon, mis kulgeb kukla suunas kogupikkusega 20 cm. Teine paraleelne murd oimuluust kuni 7 cm oimuluu püramiidile ning siit haruna 13 cm. Murrud esileulatuvad, kolju on deformeerunud.
  • Roided mõlemapoolsete hulgimurdudega. Roided tunginud läbi kopsukelme.
  • Rindkereõõnes 350 ml verd. Südame vasaku vatsakese õõs rebenenud.
  • Kopsud rebenenud, laialdaste rebenditega ja verevalumitega rebendite ääres
  • Kõhuõõnes 10 ml vedelat verd
  • Maks hulgaliste rebenditega
  • Koljupõhimiku ristimurd, läikivad verehüübed murdude vahel, hulgalised koljutükid
  • Ajupõhimiku osas veresooned rebenenud
  • Väljavõtted ühe Türisalu pangal hukkunu lahkamisaruandest
Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused