TÜTRE LUGU: Ema muutus kurjaks, agressiivseks ja dementseks

Tütar kirjeldab, miks ta oli sunnitud järk-järgult dementseks muutuva ema hooldekodusse panema.

Väikesed märgid ilmnesid siis, kui ema oli 82–83. Ta oli muidu igati tragi, kuid ühel päeval ta vihastas mu peale. See oli midagi uut tema käitumises. Siis hakkas mulle tihtilugu halvasti ütlema, sai kurjaks ja muutus agressiivseks. Virises ja torises. Kõik oli paha. Mõtlesin, et see pole üldse minu ema. Ta on olnud mulle väga hea ema, leebe inimene, ja nüüd tekkis kontrast.

Ema oli alati abivalmis, ükskõik mida palusin, mitte kunagi ei saanud temalt vastuseks “ei”. Ta tahtis alati meie perega koos olla, käisime tihti läbi, ta oligi meie pereliige, kuigi elas omaette. Ema ei olnud paigaltammuja tüüp, vaid tegus ja töökas, lasi koguaeg sõbrannade vahet. Istus aga jälle rongile ja oli terve päev linnas. Pärast rääkis muljeid ja kõike, mis ta seal kuulis. Enamik jutte oli muidugi haigustest. Sõbrannad läksidki pikapeale kõrvalt, ja tema käis neid kõiki abistamas. Ta ei kurtnud eluilmaski millegi üle, alati oli positiivne, kuigi ma tean, et põhjust kurta oleks olnud, elu pole tal meelakkumine olnud.

Ja kui viimane sõbranna läks, hakkas ta end üksikuna tundma. Ja siis tuli ka vanadus.