Tallinnas ongi kaks äärmust. Vähemalt nädalavahetustel. Päeva-Tallinn, mil turistid imetlevad sulnist vanalinna ja öine, mil pidu on raske ja piirid suures jaos maas.

Igal järgmisel päeval (neljapäev, reede, laupäev) pärast mööda baare kolistamist, ärkan ja mõtlen, et see, mis toimus, oli film. Eestimaine linateos, kus kõik robustne on ilustamata alles jäetud või võimendatud. Peas korduvad eelmisest ööst nähtud pildid.

Ööklubi Venus kella ühe paiku. Kiilakas venelane (tal on seljas erakordselt kole roheliseruuduline pluus) ostab oma keskealisele lühikeste blondide juustega kaaslannale kokteile. Krediitkaart läheb üha uuesti ja uuesti kasutusse ning lauale asetatakse uued joogid. Martini-promotüdrukud vaatavad neid oma müügileti tagant mõtlikult. Nad nägid kõike: kuidas kaks võõrast kohtusid, alustasid suhtlemist, istusid laua taha. Kuidas mees nihkus naisele üha lähemale ja lasi lõpuks käiku käed. Martiinitüdrukute töö näitab neile kogu ööelu pillerkaari. „See mees skoorib täna,“ mõtlevad nad.

Aga see pole film. See, mida seitsmes ööklubis, pubis ja lounge'is nägin, oli tõelisus. Mängult on päriselt.