Hans on vaid üks näide vähemalt paarikümnest noorest Tartus, kes endale söögipoolist prügikastist otsivad. Suvel, kui ilmad on ilusad, tehti seda isegi mitu korda nädalas ning „prügi“ moodustas suure osa toidulauast. Sügisel on prügijaht pisut maha rahunenud, kuid suurimad entusiastid kavatsevad käia ka lumega otsimas toidulisa sealt, kuhu tavainimene sissegi vaadata ei julge. Saaks vaid kilekoti kiirelt üle ääre visata ja kaduda. Kilekott kilekoti haaval viskab keskmine Eesti pere ära ligi kilo toitu nädalas.

„Suvel on prügikastidest toidu leidmine palju kergem,“ tõdevad Tartus dumpsterdivinguga ehk prügikastisukeldumisega tegelevad noored. Põhjus on lihtne: talvel kipub toit konteineris ühtseks klombiks külmuma. Pealegi ei viitsita külmaga end eriti liigutada. Proovisin ise noorte prükkarlikku elustiili pisut päikselisema ilmaga, kui prügijaht käis täie hooga.

Skvotis on kõik prügi söönud

Kohtun Hans Hõraki, Tõnis Tambergi ja Sander Luukiga suvises Tartus, Anna Haava tänava hõivatud majas. Hõrak elas pikalt skandaalses skvotis, mida linnavalitsus on korduvalt üritanud likvideerida, ja käis koos teiste elanike ning sõpradega toitu kaupluste prügikastidest otsimas. (Praegu viibib ta hoopis Barcelonas ja ütleb, et prügi on seal hea.)

Prügisukeldumine käib skvotielu juurde. Seda tehakse osalt vajadusest ja osalt elustiili pärast. „Siin majas on kõik prügi söönud,“ ütleb Hans. Anna Haava Kommuuni elanikud tarbivad minimaalselt: eluruumid on tasuta, elektrit saadakse improviseeritud päikesepaneelidest ja toitu leiab prügikastist. Ainus, mis tarbimist ootab, on õues kolmeliitrises purgis mõnulev koduvein.

Vein jääb mulksuma ja ülejäänud skvotipere kahe koeraga ootele, kui mehed jahile lähevad. Asume teele, krigisevad jalgrattad ratsudeks ja vanad seljakotid aardekirstudeks. Kogenud prügipiraadid teavad, et kõige rikkamat saaki võib leida suurte toidupoodide konteineritest.