Vabadus luua lapspornot – milleks?
Neljapäeva, 15. jaanuari varane pärastlõuna Tallinna šikis itaalia restoranis. Raskete toolide kolinal võtavad laua taga istet kaks 40. aastates meest. Akna taga on piimjas jaanuarivalgus, Ahto Lobjakas tellib musta teed, Kaur Kender joob jahtunud musta kohvi.
Kenderil on mure. Ei, õigemini on ta püha viha täis. Nädalapäevad tagasi käis ta politseis. Teda kahtlustatakse lapsporno valmistamises. Talt nõuti teksti mahavõtmist internetist ja pakuti oportuniteeti: sada tundi ühiskasulikku tööd.
Mees, kes miksib oma veebitekstides kokku uusi ja vanu coolness’i sümboleid – “Matrix”, liiga palju liiga musklis mehi ja liiga lühikese seelikuga naisi, liiga palju inglise keelt –, ei saa sellega nõus olla. Tema ja ühiskasulik töö? Musklite ja nutunaiste liit? Halloo!
Kender on otsustanud protestida. Ta on rääkinud mõnekümne inimesega, kes on nõus teda toetama. Lobjakas saab üheks neist. Ta pole Kenderi juttu, mis ilmus nihilist.fm’i blogisse 23. detsembril (“See oligi jõulujutuks mõeldud,” teab Lobjakas), lugenud rohkem kui ühe lehekülje (“Minu kirjanduslik maitse see ei ole”).
“Küsimus on põhimõttes – kui grupp ametnikke otsustab, mida võib avaldada ja mida mitte, siis on see tsensuur,” ütleb Lobjakas. Kender on tema jaoks kirjanik, kes poetab oma sõrmede alt musti tähti valgele paberile, tunnistamata mingeid väliseid käske. See ongi loomevabadus.
