Kõuts: Oleme suutnud lühikese ajaga nullist üles ehitada efektiivse, toimiva, tänapäevase ja iseseisva riigikaitse, millel on erakordselt suur rahva toetus. Meil on seega rahva oma kaitsevägi!

Militaarmaailmas tuntakse eestlast suurepärase sõjamehe ja usaldusväärse liitlasena. Oleme siseriiklikele vastuoludele vaatamata säilitanud Eestile omase riigikaitsemudeli ning koondanud peastaabi ja väeliikide staabid nii logistiliselt kui ka füüsiliselt ühtseks löögirusikaks.

Õnnestumine on ka küberkaitsekeskuse loomine ja NATO toetuse saamine sellele.

Miinuspoolel on pingelised suhted kaitseväe ja kaitseministeeriumi mõningate ametnike vahel, see on mõnd protsessi pidurdanud. Selle põhjus on olnud erinevad nägemused Eesti riigikaitsemudelist — kombineeritud, rahva kaitsetahtele toetuv süsteem vs palgaarmee.

Riigi- ja NATO reetmisega kaitseministeeriumis läksime ajalukku negatiivse hoiatava näitena.

Kert: Lisaksin siia hulga strateegilisi õnnestumisi, näiteks üleminek üksusepõhisele ettevalmistusele, üliõpilaste kaasamine teenistusse ja kaitseväe tervikliku juhtimissüsteemi ning strateegilise infrastruktuuri areng. Kaitseväe tegevus missioonipiirkondades on lisanud meile rahvusvahelist autoriteeti ja andnud moraalset sõnaõigust.

Ebaõnnestumiseks pean mitme olulise otsusega viivitamist. Näiteks kaitseväe tervikliku juhtimissüsteemi ja mobilisatsioonisüsteemi areng oleks võinud alata vähemalt kümme aastat varem. Tehtud on ka ebaotstarbekaid investeeringuid, pole ära kasutatud kõiki võimalusi kas või varustuse hangetes. Erakordselt kahetsusväärne, kahjulik ja rumal on olnud otsus mitte jätkata ohvitseride koolitamist Soomes, tuues selleks eksitava ettekäände, nagu ei sobiks sealne ettevalmistus NATO riigi kaitseväele.

Laaneots: Eestil on terviklik kaitsevägi, mis on välja arendatud nii rahu- kui ka sõjaaja tarvis. Meil on õnnestunud jääda optimaalse nii-öelda segakomplekteeritud riigikaitselahenduse juurde, kus on kutselised üksused, reservüksused ja vabatahtlik kaitseorganisatsioon kaitseliit.

Paremaid variante Eesti-suguse riigi jaoks pole keegi 20 aasta jooksul välja pakkuda suutnud.

Ebaõnnestumiseks pean suuresti tühja läinud 1990. aastaid, mis oli sõjalise ja poliitilise kirjaoskamatuse likvideerimise ajastu. Noor riik tegi palju vigu, oli intriige ja otsustamatust. Nii oleme sellest, kuhu oleksime võinud 20 aastaga jõuda, 4-5 aastat taga. Ohvitseride väljaõppesüsteemiga alustati näiteks alles 1997. aastal.

Kui otsida Eesti kaitseväele või laiemalt Eesti riigikaitsele mingit eeskujumudelit mujalt maailmast, siis milline riik on meie ideaal — on see Soome, Šveits, Iisrael või mõni muu?

Kõuts: Iga riik on ainulaadne ja oma erakordsete nüanssidega. Kõige lähedasem meile oleks Soome, kuid kahtlemata on meile oma jälje jätnud ka Šveits ja paljud teised riigid Euroopas, samuti USA ja NATO tervikuna.

Kert: Soome, Šveitsi ja Iisraeli kõrvale lisaksin eeskujudena Singapuri ja Luksemburgi. Siiski, enamik neist pole NATO riigid, mistõttu puuduvad neil ka NATO kohustused ja garantiid. Aga olen nõus, et Eestil tuleb leida oma unikaalne riigikaitsestrateegia, mis tagab meie julgeoleku pikas perspektiivis. Kuid ma väldiksin Saksamaal pärast Teise maailmasõja kaotust kujunenud mentaalsete ja süsteemsete riigikaitsega seotud komplekside automaatset ülekandmist meie tingimustesse, kus need poleks adekvaatsed.

Laaneots: Eestis on 1990ndatel kõikvõimalikud kaitsekontseptsioonid läbi vaieldud, alates kaitseliidule ülesehitatud vabatahtlikust, piirivalvele rajatud või Šveitsi miilitsa-tüüpi riigikaitsest, lõpetades külma sõja ajal suurriikidele klassikalise massisõja mudeli ning kutselise armeega.

Soome on olnud Eestile tähtis eeskuju ja aken vabasse maailma. Soomlaste kaitsevägi, aga eriti kaitsetahe oli tugev Teise maailmasõja päevil ja on seda ka täna. Soome kaitsemudel on suhteliselt odav ja väga tõhus.

Lähtudes põhimõttest, et kaitsevägi on üks suur (reservi valmistav) väljaõppekeskus, siis milliseid reforme ta praegu vajaks?

Laaneots: Kaitsevägi ei ole õppekeskus, ta täidab ka operatiivülesandeid. Kaitsevägi ei valmista ette mitte ainult reservi, vaid ka elukutselisi üksusi.

Arenguruumi on palju. Korduvalt oleme kaalunud efektiivsemat ajateenistuse mudelit kuus-üheksa-kaksteist kuud, kuid meil pole piisavalt kaadrikaitseväelasi, eelkõige kaadriohvitsere. Probleeme on väeliikide, eriti mereväe ohvitseride väljaõppega. Õppebaasid, eriti väliõppebaasid ei kannata kriitikat. Puudus on ka moodsatest õppevahenditest, simulaatoritest.

Kert: Mis tahes eesmärgitu reformikeeris, nagu oleme Eestis mitmel alal näinud, oleks ebaotstarbekas ja kahjulik. Kaitsevägi liigub oma eesmärgi poole kümneks aastaks koostatud plaani alusel ja vajab töörahu.

Viimase 20 aasta jooksul on riigikaitsesse tulnud andekaid inimesi, kes suudavad analüüsida regionaalseid ja globaalseid seoseid julgeoleku ja kaitse valdkonnas, olla visionäärid, hoidmaks kaitseväge arenemas adekvaatselt, vastavalt ohupildile. Võtmeküsimus on juhtide valik ja ettevalmistus, mis paljuski määrab, kas riigikaitse on kodanike ja sõdurite silmis usutav või mitte.

Mida arvate taas ja taas üles kerkivast ideest minna Eestis üle palgaarmeele? Kuidas on ainuüksi diskussioon selle üle mõjutanud meie riigikaitse arengut?

Kõuts: Demokraatlikus riigis sünnib diskussioonist üksmeel. Riigikaitse on rahva jaoks esmase tähtsusega küsimus ja minu arvates ei tohiks inimesi demagoogiaga eksitada.

Kert: Kaitseväes on kutselised sõdurid Scoutspataljonis ja selle missiooniüksustes. Julgen väita, et nad on rahvusvahelistel operatsioonidel olnud edukamad kui meie palgasõjavägedega naabrid. Oleme suutnud mehitada suuremaid missiooniüksusi, olles rahvaarvult väiksem riik. Oleme edukalt osalenud kõige kuumemates kohtades, kõige keerukamates operatsioonides, saavutades tunnustuse ja autoriteedi.

Kuna välismissioonidel osalemine on rangelt vabatahtlik, siis on meie missiooniüksused ka kõrgelt motiveeritud — asjaolu, mis eristab Eesti kutselisi sõdureid teiste riikide omadest.

Laaneots: Elu ise on viimastel aastatel tõestanud Eesti valitud tee õigsust. Meie naabrid lõunas ei suuda oma riike kaitsta, neil pole piisavalt sõdureid.

Kaitseväe peastaap ja kaitseministeerium tegid 2007-2008 põhjaliku uurimistöö, mis näitas, et meie majanduslike võimaluste juures ning olles Euroopa Liidu ja NATO piiririik pole meil võimalik luua kutselist sõjaväge, mis tagaks vähegi tõsiseltvõetava riigikaitse ning täidaks samal ajal meie ülesandeid NATO raames. Selle järeldusega on nõustunud absoluutselt kõik NATO ohvitserid.

Diskussioon palgasõjaväe ümber on pidurdanud riigikaitse arengut, eriti 90ndate lõpul ja selle sajandi alguses, kui kaitseministeeriumi ametnike ja kaitseväe vahel valitses suur vastasseis. Ametnikud olid pimestatud eri riikide palgasõjaväe arengutest. Olgu need kiirustavad üleminekud kutselisele sõjaväele meile täna õppetunniks.

Millised seigad või tõigad on teile kaitseväes viimase 20 aasta jooksul enim meelde jäänud või teid sisemiselt enim mõjutanud?

Laaneots: Eesti esimene kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul 24. veebruaril 1992. 50 aastat polnud sellist sündmust nähtud. Tähtis oli loomulikult ka NATOsse ja Euroopa Liitu astumine, mis andis inimestele kindluse, et meil on toetus seljataga. Kolmas ja ülimalt tähtis seik on see, et arendasime koostöös NATOga välja oma kaitseplaanid. See andis veendumuse, et Eesti riik pole kaitstud mitte ainult oma jõududega, vaid kogu NATO poliitilise ja sõjalise jõuga.

Kõuts: Lisaksin esimese suurõppuse Kevadtorm 2003. aastal, kus erineva ettevalmistusega kompaniid harjutasid kokku pataljoniks ja korraldati pataljoni reserv.

Hinge on läinud kaitseväelaste hukkumised Iraagis, eriti kohtumised nende vanematega. Mul on siiani teatud süütunne nende ees.

Kert: Mul on eredalt meeles septembris 1991 toimunud Eesti soost ohvitseride kongress, kust sain aimduse, kui keeruliseks võib Eesti riigikaitse loomine kujuneda.

Meenuvad kaitseväe esimesed kuud, need tublid inimesed, kes julgesid tulla kaitseväge, kaitseliitu ja piirivalvet üles ehitama, olukorras, kus meie territooriumil viibisid veel võõrväed.

Eestis jõuab väeteenistusse umbes 30 protsenti kutsealustest, Soomes ligi 80 protsenti. Mis on selle vahe põhjused ja mida peaksime selle probleemiga ette võtma? Arvestades kutsealuste nigelat tervist ja nende arvu vähenemist lähematel aastatel — kas me ikka suudame vajaliku arvu reservväelasi välja õpetada?

Kert: See number on kahetsusväärne. Mingil määral parandab olukorda kaitseliit, korraldades ajateenistuses mittekäinutele sõduri baaskursusi. Kõige murettekitavam on see, et olukord, kus vaid 30 protsenti kutsealustest käib ajateenistuses, loob ebavõrdsust. Ühed peavad, teised ei pea. Põhjuseid tuleks otsida ka korruptsioonist ja onupojapoliitikast. Hädasti oleks tarvis selgitada, kuidas on lood “kaitsetahtega” teatud otsustajatel endil.

Ma ei arva, et puudu jääb tahtmisest ajateenistus läbida, pigem pole jätkunud raha kasarmukohtade ja instruktorite tarvis. Palju asju tehakse kaitseväes liiga kallilt ja kokkuhoiuvõimalusi kasutamata.

Ka kutsealuste tervis pole nii suur probleem. Tihti saab noorte meeste tervis kaitseväkke tulles, esimest korda elus päevaplaani järgi elades, korralikult toitudes ja füüsilist tehes hoopis korda. Pealegi, kõik kaitseväelased ei vaja eriüksuslaste tervist. Väike selgrookõverus ei mängi rolli, kui pole vaja kanda rasket seljakotti või varustust.

Elamis- ja treeningtingimuste kvaliteedi ning kaitseväest väljalangevuse vahel on tõestatud seos. Pean tähtsaks, et kool suunaks lapsi spordi ja tervislike eluviiside juurde.

Laaneots: Tegelikult jõuab Eestis väeteenistusse pisut rohkem ehk natuke alla 50 protsendi kutsealustest.

Viimastel aastatel ei ole kutsealuste arvu täitmisega probleeme olnud. Mida suurem on baas, kus nad välja koolitatakse, seda paremad inimesed meile välja korjatakse.

Meil on ka suhteliselt ranged tervisenõuded sõduritele võrreldes mõne teise riigiga, ka Soome kaitseväega. Neid on tahetud pehmendada, kuid see pole veel kinnitatud.

Kõuts: Arvestades Eesti riigi lühikest arenguperioodi ja nappe ressursse, võime väeteenistusse jõudnute protsendiga isegi leppida, töötades selle nimel, et reservi suurendada. Selleks peavad aga rahvas, poliitikud, ametnikud ja kaitseväelased ühte jalga käima. Soome on selle juba saavutanud, neil on territooriumi suurust ja rahvaarvu arvestades kõige kaitsevõimelisem riigikaitsemudel.

Mis puutub kutsealuste terviseprobleemi, siis ma kardan, et proua Ilvese jõupingutustest siin ei piisa. Midagi tuleb teha koolides propageerimaks sportlikke ja tervislikke eluviise.

Kuidas mõjub kaitseväele kaadriprobleem, kus kalli hinnaga koolitatud spetsialistid lahkuvad erasektorisse? Kuidas see tuleks lahendada?

Kõuts: Kala mädaneb peast. Eesti ühiskonnas on aset leidnud põhiväärtuste nihe: avalikus meedias sageli esinev nn eduloo ood hakkab tasapisi mõjutama inimeste arusaamu õigest ja valest, heast ja halvast, edust ja ebaedust. Sellesse eduloosse ei näi sõjaväelase raske, ennastohverdav ja avalikult vähe respekteeritud igapäevatöö mahtuvat. Probleem ei lahene pelgalt palgatõusuga, suurt tähendust omab ka ühiskondlik hoiak oma kaitsjate suhtes.

Kert: Minu arvates on see siiski vaid rahaline probleem, milles ei maksa näha traagikat. Kui erasektor kaitseväelast tööle võttes maksaks tema koolituse kaitseväele kinni, mille eest saaks kaitsevägi koolitada uue spetsialisti, oleksid asjad isegi väga hästi. Ka erasektorisse siirdunud kaitseväe spetsialist on ju mobilisatsioonikohuslane ning juhtimiskogemus erasektoris on kaitseväele kasulik.

Seda ei pea vaatama probleemina, vaid võimalusena, mille teadvustamine ühiskonnas peaks tekitama iseenesest ju järjekorra seersandi- ja aspirandikursuste ukse taha. Kaitseväel on seeläbi võimalus hankida oma üksustele parimad juhid.

Laaneots: Suure spetsialistide lahkumise kaitseväest tingis kõikide riigiametnike palgakärbe ühe mõõdupuu alusel, mida me ei pea õigeks. Kaitseväelastel pole kunagi olnud probleeme töö leidmisega tsiviilalal, sest eriti ohvitserid on alati väga töökad ja distsiplineeritud.

Palkade tõstmine on praegu võtmeküsimus. Kui kaadrikaitseväelaste sissetulekud ei kasva, jätkub inimeste lahkumine.

Tähtsad on ka usaldusväärsed garantiid pensioni ja sotsiaaltagatiste kujul. Kindel sissetulek vanaduspõlves on “präänik” teenistusse tulekuks. Sest energia- ja organismi kulu on kaitseväes teenides kordades suurem kui kusagil kabinetis istudes.

Mis Eestit täna kõige rohkem ohustab?

Kert: Meie rahva sisemine nõrkus. Ühtsuse puudumine, mis hukutas eestlaste eneseusu juba Teise maailmasõja eel.

Venemaalt lähtuv sõjaline oht on pigem väike.

Laaneots: Läänemere regioon tervikuna on üks rahumeelsemaid piirkondi maailmas. Peamine julgeoleku mõjutaja on siin regioonis Vene Föderatsioon, sealne kasvav neoimperialism, natsionalism ja suurvene šovinism. Seda on kultiveeritud ja kultiveeritakse järjest edasi. Sellest tulenev oht ei pruugi olla sõjaline, vaid näiteks majanduslik. Sõjalist agressiooni Venemaalt meie suunas pean minagi vähetõenäoliseks.

Sõjaajaloolased arutavad, kas Eesti kaitsevägi oleks saanud 1939. aastal Punaarmee vastu. Mis teie arvate?

Kõuts: Igal juhul oleks kaitsevägi vastu hakanud, kui selleks oleks antud käsk. Ja Eesti rahvas oleks kaitseväge selles raskes, ilmselgelt ebavõrdsete võitluses toetanud. Toona ei olnud probleeme ei isamaalise kasvatuse ega noorte meeste füüsilise etevalmistusega, riigiametnikud mõistsid Eesti rahvuslikke huvisid. Probleemiks oli poliitilise ladviku eemaldumine rahvast, rahva käest ei küsinud keegi midagi. Inim- ja materiaalsete kaotuste üle pole mõtet spekuleerida, kuid on ilmselge, et kogu Eesti rahvast poleks jõutud enne Saksa vägede saabumist Siberisse küüditada.

Kert: Enamik kaitseväe juhtidest said ränga alanduse ja julma ebaõigluse ohvriteks, nooremkomandörid ja reakoosseisu sõdurid orjastati nagu gladiaatorid. Moskva pole kunagi jätnud kasutamata võimalust alandada neid, kes on näidanud üles nõrkust, argust, otsustamatust ja lömitamist. Seetõttu suhtutakse seal aupaklikkusega Soomesse, kes vaatamata suurtele ohvritele mehiselt võitles ja omariikluse säilitas.

Laaneots: See oli suur fataalne viga. Mida me saavutasime sellega, et vastu ei hakanud? 28 protsenti elanikkonnast kaotasime, saime suure häbi osaliseks. Rahvas tekkis tohutu alaväärsuskompleks.

Oleksime me organiseeritult vastu hakanud, poleks keegi hiljem spekuleerinud, kas tegu oli vabastuse või agressiooniga.

Milline on teie soov Riigikaitse lugejatele kaitseväe 20 aasta juubeli puhul?

Kert: Tarka visadust! Need on peamised eeldused igal elualal.

Kõuts: Olgem tugevad, ühtsed ja tugevdame oma kaitsevõimet.

Laaneots: Me oleme oma riigi arenguga paljudele silmad ette andnud. Seetõttu pole vaja põdeda ja halada, et meil on kõik halvasti.

Riigikaitse pöördus küsimustega ka Aleksander Einselni (kaitseväe juhataja 1993-1995) poole, kuid ta jättis ajanappusele viidates vastamata.