Suursaadikuna Venemaal, Iisraelis ja USAs töötanud Kaljuranna tugevuseks on vaieldamatu välispoliitiline kompetents ja juhtimiskogemus ministeeriumis. Tähtsusetu pole ka see, et tema määramisega ei muutuks naiste arv valitsuses veelgi piinlikumaks ning Rõivas saaks plusspunkte uue ja populaarse näo toomise eest esiliinile. End “Eesti venelaseks” pidav Kaljurand oleks ka märgiline valik siin elavatele vähemustele. Kaljurand ei osalenud samas Riigikogu valimistel, kuid sama võib ette heita ka Kaja Kallasele, Siim ­Kallasele, peaministri kaitsenõunikule ­Kadri ­Peetersile ja Euroopa Välissuhete Nõukogus töötavale Kadri Liigile, kelle nimedega on samuti kuluaarides žongleeritud. Eelkõige on ilmselt küsimus, kas Kaljurand on valmis poliitikasse astuma, eriti silmas pidades Jevgeni Ossinovski jätkuvaid kavatsusi koalitsioonilepe avada – kes teab, kas selle džinni, tooniku ja sidruni pärast joodavas vahekorras uuesti pudelisse tagasi saab.

Eelmisel korral ei olnud Marina Kaljurand tõsine kandidaat, sest välisministri koht oli juba lubatud Keit Pentus-Rosimannusele.

Urmas Paet on kahtlemata variant kuni reedeni, mil Reformierakonna juhatus otsuse teeb. Paet jõuab tõenäoliselt selle aja jooksul korduvalt ka ümber mõelda. Ta peab arvestama asjaoluga, et president Toomas Hendrik Ilves tõmbas tema kandidatuurile vee peale, öeldes, et ministri puhul pole oluline “ladusalt sõnastatud pressiteated”, ja nentides, et ­Paedal on Euroopa Parlamendis veel neli aastat tööd teha. Ta arvestab ka asjaoluga, et ministriks minnes kaotab ta võimaluse Euroopa Parlamenti naasta (nagu ka Kaja Kallas), samuti on ta loobunud Riigikogu liikme kohast.

Rõivase ja Kallaste suhe pole parimate killast, sest peaminister kardab, et Kallased tahavad tema tooli endale napsata. Ringi liigub isegi vandenõuteooria, et Kallased võiksid Reformierakonna korraks opositsiooni viia. See toetaks Siim Kallast presidendiks saamisel, sest Eesti tavade kohaselt ei ole riigipea ja peaminister samast parteist.

Spekuleeritakse ka ­variantidega, et välisministriks ­nihutatakse siseministri kohalt igasse ametisse passiv Hanno Pevkur, kelle asemele siseministriks võiks sobida näiteks Kalle Laanet. Samamoodi võiks kõne alla tulla haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi, endine kaitse- ja rahandusminister, aga tema kohale uut inimest leida on Reformierakonnas sama keeruline. Eestit edukalt välissuhtluses esindanud Anne ­Sulling välistas ministriameti juba kevadel, soovides säilitada töö- ja pereaja ­normaalset vahekorda. End on esialgu ­valikust taandanud ka Euroopa Liidu asjade komisjoni pealik ­Kalle Palling.

Parandatud 08.07 kell 11:30. Artikli algne versioon kirjutas, et Paet oli pärast ministri tagasiastumist koheselt välisministeeriumiga ühendust võtnud. Urmas Paet kinnitas Ekspressile, et tegemist oli pahatahtliku kuulujutuga.“