01.09.2011, 08:18
Viktor Kaasik:“Mina ei ole uhke oma riigi üle!”
Kriminaalkaristuse saanud Viktor Kaasik räägib saatuslikust pistiseloost ning oma suhtumisest Eesti ühiskonda.
Viktor Kaasiku büroo Tallinnas City Plaza 11. korrusel on vooderdatud eesti tippkunstnike maalidega. Kabinet (“oi, mul on siin selline seapesa”) on täidetud perefotodega – kümned pildid tema neljast lapsest ja abikaasast. Kaasik on silmanähtavalt melanhoolne ja hajameelne (“kas meil tõesti oli tänaseks kohtumine kokku lepitud?”). Ta pöördub samas töötava poeg Fredi poole sõnaga “pojake” ja tõuseb keset jutuajamist kui nõelast torgatult mobiiltelefoniheli peale, et “äkki on tütar?”. Kaasikust sai nädalapäevad tagasi kriminaalkurjategija, sest ta laenas tänavu jaanuaris Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhatajale Toomas Õispuule 10 000 eurot. Kohus pidas seda pistiseks, sest samal ajal ajas Kaasik Õispuu juures Tallinna hipodroomiala detailplaneeringu asju. Hipodroomiala kuulub firmale, mida veab ärimees Jaan Manitski. Olete nüüd jurist Viktor Kaasik, mitte enam vandeadvokaat Viktor Kaasik? Ma isegi ei tea. Jurist olen ma nii või teisiti. Kõik advokaadid on juristid, aga kõik juristid ei ole advokaadid. Nii ta on. Ma ei tea, et Manitski oleks kellegi teise poole pöördunud. Mina jään ikka teda nõustama. Kas kriminaalkaristus ei vähenda advokaadi tegevusvälja? Nii ei saa öelda. Mina tohin teha kõike. Küsimus on, kas need, kes oleksid minu juurde varem pöördunud, kas nad enam tulevad minu juurde. Kujutan ette, et mõnel riigi- või munitsipaalstruktuuril oleks raske minu poole pöörduda… Aga ausalt, mind see eriti nagu ei… (ootamatult suunda muutes) Tohutult ebamugav on. Kurb on. Lõppude lõpuks oleks järgmisel aastal saanud 30 aastat advokaadistaaži. Ülejäänud aja ma püüan endale kogu aeg sisendada, et okei, ise olid loll, kannatad ära. Ega ma ei saa ju jalgu seina peale visata ja hakata… ma ei tea mida tegema. Advokaat Aivar Pilv ütles, et olete olnud pigem ärimees kui advokaat. Aivar rääkis nii või? (nagu oleks tummaks löödud, vajub pikalt mõttesse, kuid elavneb äkki) Tal on võib-olla õigus ka. (Veenda püüdes) Tõsiselt. Mul on tõesti selliseid asju, kus olen sees oma osalusega, kus mul on ärihuvid, aga kus tuleb teha ka juristitööd. On asju, mida teen väga harva, näiteks kohtutes istumine. Ma ei saa seal päevade kaupa istuda, kes siis tööd teeb. Väliselt ei muuda kriminaalkaristus teie elu? Praegu ei muutu midagi. Kui ei tohi advokaat olla, siis ei tohi. Aga ma ei näe, et peaksin mingeid järske kannapöördeid tegema. Vandenõuteooria kolmest miljonist kroonist Olete ükskõikne karistuse suhtes… Ei, ükskõiksusest on asi päris kaugel. Ma tükk aega põdesin seda. Piiritut lollust. Te olete nõus, et pistist ja altkäemaksu antakse salaja. Mõlemad on äärmiselt huvitatud, et see toimuks salaja. Mida mina tegin? Sõlmisin lepingu, kandsin isiklikult kontolt tema (Toomas Õispuu – toim.) kontole täiesti nähtavalt raha… 10 000 eurot? Jah, ja tema maksis varem tagasi. Andsin talle pikaks ajaks, ütlesin, et maksa, kuidas sa saad. Andke andeks, see ei ole usutav. Te pidite teadma, et seda saab käsitleda meeleheana. See on loogiline, et te ei usu… See on niivõrd loll asi. Teate, ma ei mõelnud lõpuni. Aga miks ma ei mõelnud? Sest ma ei ole kriminalist. Mulle tundus, et kui teed ametliku lepingu ja sulle makstakse tagasi… Ja mis kasu sai siis Õispuu? Ta jäi ju vaesemaks. Ta maksis minu raha tagasi pluss intressi ka. Ma ei arva, et 7,5protsendine intress on sooduslaen.