Oktoobris leidsid Ene ja Guido "Kuldsest Börsist“ kuulutuse: Küprosele otsiti koduhoidja tööle 50ndates aastates abielupaari. „Saime teada, et naisterahval tuleb teha süüa, koristada, pesu pesta ja triikida. Mehe ülesandeks oli 4-aastase lapselapse lasteaeda ja tagasi sõidutamine, jälgimine, et kodumasinad töötaks ning läbipõlenud elektripirnide vahetamine. Abilisi vajas vene rahvusest väga rikas pere, kes elanud Küprosel juba 20 aastat. Ütlesime, et meil on Eestis talu, seega majapidamistöödega pole muret. Lisaks on üks meist (Ene) elukutseline kondiiter ja saab toidu valmistamisega kenasti hakkama, teine (Guido) aga inglise filoloog ja muusik.“ Villa omanikest abielupaar Andrei ja Elena kohtlesid neid kui orje, kes paari tunnise etteteatamisega pidid katma nii peolaua kui koristama maja. Kõige selle juures käskisid Vene rikkurid endid lugupidavalt teietada. Tegelikud tingimused erinesid aga kirjeldatust kardinaalselt. Ene ja Guido elukohaks sai villa rõske kelder, kus pidi vastu võtma isegi jõulud. Pangaarveid ega töölepinguid Enele ja Guidole ei vormistatud. Lubatud palgast ei saanud nad sentigi. Guido ütleb, et sõitsime 21.sajandil ühest EL liikmesriigist teise, et teha tööd ja teenida elatist. Tulime müüma oma töökust, mitte au ja väärikust. Selle asemel sattusime ajas tagasi pärisorjanduslikule Venemaale.“
