07.05.2010, 00:05
„Viskasin poekreemid majast välja!“
Eesti naised loobuvad üha enam keemiast tulvil kehakosmeetikast ning keedavad oma kreemid, seebid ja šampoonid ise kokku.
FOTO:
Eve Kübard on Tartumaa naine, kahe lasteaialapse ema. 2006. aasta novembris luges ta ühest kosmeetikateemalisest artiklist, et „60 protsenti sellest, mida me oma nahale määrime, jõuab meie vereringlusesse.“ Ja et „Euroopa Liidus on käibel umbes 10 000 keemilist ainet, mida kasutatakse kosmeetikatoodetes.“ „Peale selle lugemist lõpetasin päevapealt kreemide kasutamise,“ meenutab Maaülikooli raamatukogus töötav Eve, kes andis need lihtsalt sõbrannadele. Keskkonnateemalistes blogides ja portaalides, muuhulgas näiteks Bioneer.ee foorumis jagavad naised omavahel nõuandeid, millised hambapastad, šampoonid ja kreemid on ikka kõige naturaalsemad ja ökomad. Eriti popp on n-ö vanaemade iluretseptide jagamine, mida saab ise valmistada. Nagu enamik naisi, kes poes müüdavatest kehakosmeetikast loobunud, teeb ka Eve Kübard enamuse oma keha hoolduseks vajalikust ise. „Olen teinud huulepalsamit ja kehakreemi, millesse segasin mesilasevaha, kookoserasva ning rapsi- ja eeterlikke õlisid. Näonahk on pärast poekreemidest loobumist palju ilusamaks läinud,“ kinnitab Eve. Teinekord aga määrib Eve nägu lihtsalt külmpressitud oliiviõliga ning maskide asemel kiivi või ploomiga. Isetehtud kreemid on aga küllalt rasvased ega imendu nii kiiresti nahka. Eesti esimese, Tallinnas asuva öko-ilusalongi „Harmonia“ perenaine Heli Kann ütleb, et poekreemides on lihtsalt nii palju vett. „Kui me vaatame poekreemi koostist, siis esimene artikkel seal on aqua. Ja selle vee eest maksame me ikka väga karmi hinda,“ tõdeb ta.