Voodijutud: Margus Kasterpalu (51), lavastaja
Nüüd viisime selle voodi Saueaugu talu tagakambrist tagaaita. Väärikasse naabrusse, Gustav Ernesaksale kuulunud riidekirst on voodile sõbraks. Seal on hea päeval pikali visata – piisavalt eemal kõigest, iga hõige sinna ei kosta. Mõne hüüdmise ja otsimise võib nii tähelepanutagi jätta. Nagu lapsepõlveski, kui pidin minema näiteks heina tegema.
Lugemiseks on voodi asendamatu koht. Lapsepõlves ei olnudki vihmaga muud teha. Lugesin kõhuli voodis, vahel isegi salaja taskulambiga, tekk üle pea, kui vanemad arvasid, et peaks juba magama minema. Selles voodis on eriti hea ka tööasju teha, võib-olla sellepärast, et siin on nii palju näitlejaid ööbinud. Möödunud suvel elas Aleksander Eelmaa kogu oma trupiga selles aidas, seitse inimest.
Viimane töine lugemine siin voodis oli Tõnu Õnnepalu näidend “Sajand”. Ma olen ju erialalt kirjandusteadlane, eks neid raamatuid ole ikka omajagu olnud. Ikka ja jälle loen oma vana lemmikut August Gailitit ning vahel lavastan tema tekstide põhjal ka mõne tüki. Mõnikord tulevad kõige paremad ideed just unes. Kui Jaan Undusk kirjutas näidendisse, et Bulgakoff sõidab lahtises autos Moskva kohal, siis tuli mulle öösel pähe, et laval võiks selleks kasutada laes rippuvat suurt kroonlühtrit.
Ma armastan üsna kõrget patja. Väiksena meeldis mulle magada pigem isa poolel ja temal oli alati kaks patja. Askeetlikult kõva küljealust ei taha, aga liiga pehme ei tohiks voodi ka olla. Uni tuleb peale igal pool, väga peps ma ei ole. Tänapäeval on isa-ema voodi pisut lühike, sellepärast ta nüüd siin tagumises aidas ongi.
Nendel hommikutel, kui kiire ei ole, on hea voodis lehte lugeda või vaadata, millise lause pealt uni peale tuli, ja siis peatükk lõpuni lugeda. Meie peretraditsiooni järgi juuakse hommikukohvi voodis pigem ilma sinna juurde kuuluva võileivata.”
Sel suvel mängitakse Saueaugu teatritalus Jaan Kruusvalli näidendit “Tasandikkude helinad”.
