Wabariigi ajal laoti Eesti armeele korralik vundament
"Ei mäleta kuskil nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat," kirjutas Karl August Hindrey 1927. aastal Päevalehes. See oli tema arvustus Theodor Lutsu filmile "Noored kotkad".
See tänaseks restaureeritud film annab ettekujutuse tolle aja sõjalistest manöövritest ning seda hinnatakse kõrgelt tõepäraste lahingustseenide tõttu. Filmi Vabadussõja lahingud võeti üles septembris 1927 Värskas toimunud sõjalisel õppusel, kus manöövritel osales ligi 4000 kaitseväelast ja kaitseliitlast.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjavägi täies hiilguses: kokku 3 diviisi, 11 polku, lisaks soomusrongide diviis, 7 üksikpataljoni, 4 inseneriväe roodu, lennusalk ja merevägi - kokku ligi 75 000 meest.
Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga 2. veebruaril 1920 algas sõjaväe üleminek rahuaegsele struktuurile. Demobilisatsioon ja ümberkorraldused sõjaväe keskasutustes lõpetati 1921. aastaks. Sõltuvalt ajateenistusse kutsutute arvust oli tol kümnendil Eesti sõjaväes keskmiselt umbes 15 000 meest.
Ajateenistus vähenes kahelt aastalt aastale
Ajateenistuse pikkust vähendati 1923. aastal kahelt aastalt 18 kuule ja 1928. aastal ühele aastale. Mereväes, merekindlustes ja tehniliste relvaliikide üksustes jäi ajateenistuseks 18 kuud. 1939. aastal pikendati ajateenistust taas kahe aastani.
Administratiivselt oli Eesti jagatud kolme diviisi vahel. Esimene diviis paiknes Viru- ja Järvamaal, teine Kagu-Eestis, kolmas oli algul Pärnu- ja Viljandimaal, kuid alates 1928. aastast Tallinnas, hõlmates ka Harjumaad ja Lääne-Eestit. Hiljem loodi ka neljas diviis, mis kattis Pärnu- ja Viljandimaa.
1920. aastatel moodustati igas maakonnas kaitseringkonnad, mis allusid vastava piirkonna diviisi ülemale. Nende ülesandeks oli sõjaväe rahuaegne komplekteerimine, tagavaraväelaste arvestus, sise-, õhu- ja gaasikaitse korraldamine ning väljaõppe juhtimine ringkonna üksustes. Väljaõppeplaanid koostas sõjavägede staap, mis hiljem nimetati kaitsevägede staabiks. Plaanidest kinnipidamist jälgisid väeliikide inspektorid.
 |
| Reservväelased kogunevad õppustele minekuks 1930. aasta teisel poolel.(Foto: Eesti Sõjamuuseum) |
Laagrites oli kõik, hobusetallidest sõduribarakkideni
1928. aasta reformiga jagati sõjavägi põhimõtteliselt kaheks - katte- ja kaadriüksusteks. Neist esimesed pidid kaitsma riigipiire mobilisatsiooni teostamise ajal, teiste ülesanne oli aga noorsõdurite väljaõpe. Sõjaolukorras muutusid üksikpataljonid jalaväerügementideks.
Katteüksustest asusid jalaväerügemendid Narvas ja Võrus ning auto-tankirügement Tallinnas. Lisaks kuulusid katteüksuste alla sidepataljon, pioneeripataljon, suurtükigrupid ja lennuvägi.
Kaadriüksusteks olid üksik-jalaväepataljonid ning Kuperjanovi, Sakala, Kalevi ja Scoutspataljonid. Ajateenijaid kutsuti teenistusse kaks korda aastas. Pärast neljakuulist väljaõpet saadeti nad teenistusse katteüksustesse.
Juunist oktoobrini kaadriüksustes ajateenijaid polnud ja neis kogunesid hoopis reservväelased. Mõlemad, nii kaadri- kui ka katteüksused osalesid ühistes suvistes välilaagrites. Katteüksustes toimusid igal suvel ja varasügisel laagri- ja lahingõppused.
Igal diviisil olid omad harjutus- ja õppeväljad, Esimesel diviisil näiteks Kurtnas, teisel Petseris, kolmandal Jägalas. Lisaks olid õppeväljad Tallinna lähedal Valdekul ja Männikul. Laagrites olid vägede majutamiseks kõik tingimused, hobusetallidest sõduribarakkideni. Üksused veetsid seal väljaõppel kogu suve.
Esimene reservõppekogunemine alles 1930. aastal
1920ndatel reservväelaste õppekogunemisi rahapuuduse tõttu ei korraldatud, koolitati vaid ohvitsere ja allohvitsere. Esimene suurem kogunemine toimus alles 1930.aastal. Edaspidi tehti seda peaaegu igal aastal vähemalt ühes kaadriüksuses.
Õppused kestsid 9 päeva, allohvitseridel tuli kogunemistel viibida 12-17 päeva ja ohvitseridel 20-50 päeva. Esimesed reservkogunemised mereväes korraldati samuti alles 1930. aastate teisel poolel.
Esimesed suuremad rahuaegsed õppused toimusid aga juba varem, 1925. aasta septembris Otepää kandis. Otepää manöövritest võtsid osa kahe diviisi üksused, lisaks soomusrongirügemendid, auto-tankidivisjoni üksused, lennuvägi ja kaitseliit - kokku umbes 8000 meest. Nagu ikka harjutati manöövreid ning jälgiti väljaõpet ja eri relvaliikide koostööd.
Järgmine suurõppus, "Voldi manööver" korraldati septembris 1930 Tartu ja Jõgeva vahelise raudteeliini ümbruses. Ka selles osalesid kahe diviisi üksused, kuid seoses kaitsekulutuste kärpimisega üleilmse majanduskriisi tõttu jäi Voldi manööver mõnevõrra tagasihoidlikumaks.
Need jäid ka viimasteks suuremateks Eesti sõjaväe manöövriteks enne II maailmasõda. Kuigi 1928. aastal ellu viidud sõjaväereform oli loonud väga head eeldused reservväelaste täiendusõppeks, ei suudetud neid eeldusi eeskätt väikse kaitse-eelarve tõttu täiel määral ära kasutada.
 |
| Jalaväe pealetung tankide abil, Jägala laagris 30. augustil 1930 (Foto: Eesti Sõjamuuseum) |
"Polegi dresiina, vaid ratastega miin"
Postimehe reportaaž õppusest Voldil ja Sootagusel 25. septembril 1930:
"Parajasti kui siniste soomusrong nii edukalt rohelise ahelikus segadust sünnitanud ja oma dessandi kõiku löönud read jälle jalule aidanud, ilmub silmapiirile roheliste soomusrong. Sinine teda ei näe, sest tee teeb käänaku ümber Mäemõisa künka. Roheline läheneb tasa ja targu.
Enne kui rongid üksteist näha võivad, on neil vahet vaevalt 150 meetrit. Silmapilk on põnev.
Tuleb paratamatult kahevõitlus äärmiselt läheda maa pealt. Kahevõitlus, nagu neid Vabadussõjas mitu peeti [-]
Sinine ja roheline on mõlemad kiired tegutsema. See pole enam laskmine, see on tule kallamine üksteisel näkku. Aga vaevalt 5 minutit kestab müra. Roheline tõmbub tagasi künka taha. Mispärast - ei tea.
Sinine arvas, et taganesid. Aga nemad ei pidanud seda võitu täielikuks. Roheline tuleb hoopis ära hävitada.
Üks, kaks, kolm on salk mehi esimese platvormi juures, tõstavad sealt midagi dresiinataolist maha ja rohelistele järele sõitma. Pead neid mehi hulljulgeteks, kes püssidega soomusrongile kallale tahavad tungida. Vabadussõja ajal juhtus ju seda küll, aga hästi need kallaletungid ei lõppenud.
Selgub aga, et neil dresiinameestel hoopis kurjem nõu on, ja et see sugugi mitte dresiina ei ole, mida nad seal ees lükkavad, vaid ... miin, ratastega miin. Pannakse teed mööda minema, mootor taga, ja kui tabab vaenlast, siis selle hävitab."
"Üle metsa kostuvad mürsud ja lajatused"
Postimehe reportaaž 22. juunil 1932 kaitseväe laagris Kurtnas:
"Ühel varasel kevadel 1. diviisi vaprale maaväele seltsis siia rahutu kontvõõras - lennuvägi. Esmalt tuli jõuk kogukaid, õige pikki ja lühikesi mehi, eesotsas alati liikuva ja tegeleva kol. Tombergiga. Tulid nii tasahilju, päris maad mööda, tungisid mööda suvist teed, Vasaverest alla, laante sügavusse, silmitsesid järvede skääre ja pidasid nõu. Siis tuli mehi rohkem, kirved paukusid, saed vingusid, isegi kännud lendasid tugevate mürskude saatel taeva alla. Ehitati varjendeid, puhastati tükk maad kändudest ja asetati kohale "vaenlane" - suured kilbid ja märgid laskepommiharjutuseks ülalt õhust [-]
Uustulnuk tõi laantesse kaasa uut elu; üle metsalatvade vinguvate väikeste kuulide sekka kostavad nüüd aeg-ajalt tugevamad mürsud ja lajatused. Õhk on müra täis, mootorirütmi ületab närvilik, välkkiire õhukuulipilduja tärin, tulejoad välguvad kord eespoolt lennukit, kord külgedelt ja kõhu alt. Lennuvägi tulistab ja pommitab. Aovalgega asub varjenditesse kontrollmeeskond, maale asetatakse suured lõuendid - leppemärgid - väli on avatud. Päikese tõusuga saabuvad esimesed lennukid, tühjendavad väledalt manööverdades relvad, heidavad kõrgemale tõustes, sihinguid ja mõõduriistu seadides, raskemaid mürske - õppe- ja lahingpomme. Meeskond varjendites kontrollib tegevust, periskoopide ja binoklite abil märgitakse pommide tabavusenurgad. Iga lennuki kadudes silmapiirilt suletakse viivuks väli, meeskond tuleb välja ja loeb ära kuuliaugud kilpides."
