“Ta on üleolev ja ebausaldusväärne kloun,” ütleb temaga korduvalt läbirääkimistel koos istunud eestlane.
Nii teravat kriitikat saab teha vaid anonüümselt – meenutage, mis juhtus, kui president Toomas Hendrik Ilvese intervjuus Briti lehele seostati kreeklasi “kasuliku idiotismiga”.
Ulmelise laenukoormaga oliivimaa ja tema võlausaldajad pole mitu kuud Kreeka-kriisile leidnud lahendust. Kõnelused on ummikus, Kreeka pankrot päevade küsimus.
Ökonomist Varoufakis ei väsi kordamast, et seisab oma rahva eest. Rahvas ei soovi palkade ja pensionite vähendamist, kägistav kasinus ei lähe kreeklase päikesepaistelise DNAga kuidagi kokku.
Tema bravuurikast jutust võib välja lugeda, et mitte Euroopa pole viskunud Kreeka päästele, vaid Kreeka päästab hoopis Euroopat demokraatia dekadentsist, kapitalismi orjaikkest, steriilsusest ja majanduslikust impotentsist.
Aga tema jutt mõjub olukorda arvestades järjest vähem arukamana.
“Kui teadlane hakkab meelelahutustööstusega tegelema, pole sellest üldreeglina head villa saanud,” leiab üks temaga kokkupuutunu.
Varoufakise jutt ei haaku kuigivõrd päriseluga. Ta ei räägi, kuidas Kreeka oma võlad ära maksab.
Peaminister Taavi Rõivas ütleb, et Kreeka valitsuse seisukohad on võrreldavad sellega, kui tema oma naise Luisa ja tütrega kodus otsustaks, et edaspidi maksavad vaid iga teist kodulaenumakset. Siis viiks selle "ühehäälse demokraatliku otsuse" panka ja ütleks, et nüüd on sellised lood.
