[EE 1997] Harry Männil: Aastas kulub kunsti peale 100 000 dollarit

 (1)
                 
Harry Männil
Harry Männil
TIIT BLAAT/EESTI EKSPRESS
Harry Männil istub hotell Palace'is oma numbritoas ja tema näost on peale keskendumise võimatu midagi muud välja lugeda. 77aastane Venezuela ärimees, kelle kunstikogu maailma juhtivaid kunstiajakirju ArtNews loetleb 200 tähtsaima hulgas, on oma jutu järgi Tallinnas selleks, et avalikkusele teatada Eduard Wiiralti kunstiauhinna asutamisest ja väljaandmisest tuleval aastal. Teiseks tahab ta Eestit tutvustada oma pojale Mihklile, kes esmakordselt isa sünnimaale saabub. Aga äriplaanid Eestis, härra Männil?

Mul isiklikult ei ole majandushuvisid Eestis. Üks meie grupi firmadest on teinud proovina siia mõned väiksemad investeeringud.

Millesse?

Kaubandusse ja kinnisvarasse. Need on väiksemad investeeringud. See on küllaldaselt öeldud.

Milline on investeeringute suurusjärk? Kas on tegu miljoni krooni või miljoni dollariga?

Jätame selle lahtiseks. Miljon krooni on liiga väike summa, et aega raisata. Meil on teatud investeeringufirmad, mis on investeerinud Ameerika börsi.

ACO Grupis, mille president olite, te enam ei tööta?

ACO Grupp oli minu looming. See oli tähtsamaid Venezuela tööstus-kaubandusfirmasid, kus mu karjäär lõppes 1968. aastal, kui sain firma presidendiks. Kuid 1994. aastal ACO Grupp lõhenes, astusin sellest välja ja osa sellest muutus Grupo Oriandiks, mille direktorite nõukogu esimees ma nüüd olen ja mille executive presidendiks on minu vanem poeg, Harry Eduard (36). ACO Grupis olin tähtsuse poolest neljas aktsionär, mulle kuulus 20% aktsiatest. 1994 pidin otsast alustama.

Mitu firmat sellesse uude gruppi kuulub?

Oriand tegeleb põllumajandusega – meil on oma farmid, loomakasvatus –, masinate ning automüügiga, ta tegutseb finantsalal, kindlustusalal. Selle grupi all on 35 firmat ja tal on ka mõned välisinvesteeringud. Oleme aktsiaselts ja aktsiaselts ei tea kunagi täpselt, kellele ta kuulub. Ma olen üks peaaktsionäridest.

Tähendab see teile 95% või 75% aktsiate omamist?

Peaaktsionär on see, kellel on rohkem aktsiaid kui teistel kokku. Meie perekonnal on umbes 75%. Käive on 150-200 miljoni dollari ümber. Kasum on saladus, ma ei saa ütelda, siis tuleb maksuamet mulle kaela.

Teid peetakse üheks rikkamaks eestlaseks.

Miljonäri tiitel ei ole mulle kunagi hästi istunud, selle on ajakirjandus mulle külge kleepinud. Kapital luuakse tööga, nagu ütles Churchill – verd ei ole tarvis, aga pisaraid ja higi on tarvis. Nagu vanasti Eestis põldusid tehti – tuleb vara üles tõusta ja hilja voodi minna. Kapitali ja rikkuse aluseks on töö.

Esimese miljoni kohta vist ei küsita, et kuidas see tekkis?

Ma võin ainult öelda, et kõige raskem on teenida esimene miljon. Ma olen alati veidi äridega tegelenud. Ma töötasin saksa ajal iseseisvalt nii-ütelda valuutaturul, võiks peaaegu öelda, et esimese miljoni teenisin ma sõja ajal Soomes. Aga mitte dollarites, vaid Soome markades.

Siis võib seda nimetada rahavahetuseks?

Rahavahetus oli käimas juba 2000 aastat tagasi. Ma importeerisin ka Eestist sahhariini, mida Soomes ei olnud saada. Tuleb aru saada, et sõja ajal vaba turg peaaegu ei eksisteeri. Kui keegi tahtis kilo võid osta, tuli see osta mustalt turult. Või viisid kasuka maale ja said sealiha.

Kas te oma esimesed Wiiraltid ostsite või vahetasite nad millegi vastu?

Ma olen kindel, et esimesed kaks Wiiraltit, mis ma 1943 Soome kaasa viisin, vahetasin ühe vana jalgratta vastu.

Tulite Eestisse esimest korda taas 1990. Kes kutsus?

Vaino Väljas. Me õppisime teineteist tundma siis, kui ta oli Nõukogude Liidu suursaadikuks Venezuelas, kuna ma loomulikult liikusin ka diplomaatilistes ringides ja valitsusringides. Mu esimesed sõidud Eestisse olid muide Venezuela diplomaatilise passiga. Ma olin Venezuela valitsuse nõuandja immigratsiooni küsimustes. Aga ma ei ole kunagi ühegi riigi palgaline ametnik olnud.

Kuulusite peagi Edgar Savisaare välisekspertide ringi.

Savisaar kutsus 1990 prominentsete väliseestlaste grupi kokku ja tegi sellest ühe nõuandva organisatsiooni, mis muutus välismajanduse nõuandjate grupiks.

Klubiks?

Esialgu teda hüüti "klubi", aga ma selgitasin kohe, et nõuandjate funktsioon ei saa olla klubi. Ma olen kantriklubi liige Venezuelas. Klubi on koht, kus sa kohtad sõpru, jood viskit või mängid golfi. See oli väga õnnetult valitud nimi ja sai kiiresti ära muudetud.

Nagu kõik asjad tol ajal, sai see moodustatud heade kavatsustega. Eestil oli tarvis kogemusi inimestelt, kes kõik olid omal alal spetsialistid, sinna kuulus minu arvates kõige tähtsam väliseestlane söör Arvi Parbo, siis Rudolf Jalakas, seal oli maksu- ja tööstuseksperte, energiaeksperte. See kõik ei maksnud Eesti riigile ühtegi senti.

Eesti võitles sel ajal diplomaatilisel areenil oma iseseisvuse eest ja see osav samm, mille Edgar Savisaar tegi ja mida Vähi jätkas, see tekitas automaatselt Eestile 20 kõrgeklassilist esindajat maailmas, ilma et see oleks riigile mingit kulu teinud. Me muutusime Eesti tulevase vabariigi esindajateks. See oli tähtis lobbytöö sel ajal. Laar meid enam kokku ei kutsunud.

Kas mängis rolli ka see, et kuulute Malta ordusse?

Kahtlematult, olla Malta rüütel, see avab teatud uksed.

Kas te Tallinnas missal käite?

Kui mu abikaasa on siin, siis käin. Üksinda on mul siin nii palju tegemisi olnud, kuigi Malta ordu rüütlina mul see kohustus on. Aga vahetevahel, kusagil inimene peab patustama.

Eesti börsi vastu pole huvi tundnud?

Tuleme tagasi 1994. aasta juurde, kui grupp lõhenes. Et uut luua, on vaja ka kohutavat majanduslikku ja rahalist pingutust. Et uus grupp kasvaks, tuleb reinvesteerida kõik sissetulekud. Ma sattusin ühest rikkast grupist ühte vaesesse, kus meil endil on alati kapitali puudus. Nii et praegusel momendil on me grupi võimalused piiratud. Eesti võimalused hakkasid tekkima mulle kõige raskemal ajal.

On teil Eestis pangaarve?

Ei ole.

Kas Venezuelas hoiate oma finantse Venezuela või USA pankades?

Nii ühes kui ka teises. Nii on alati kasulik, kui tegutsed riigis, kus on inflatsioon. Sel aastal oli Venezuela inflatsioon 50%, aga kui üks firma teenib 100%, siis sa oled 50% teeninud.

Kas kunst on ka üks osa teie ärist?

Kunstiga tegelen puhtisiklikult, erahuvina. Kui tulin Venezuelasse, oli mul algkapitali kümme dollarit, kaks ülikonda, mõned särgid ja kindlasti mitte rohkem kui kaks lipsu. Esimene kokkuhoid, mida kasutasin kahe maali ostmiseks, oli 1953. aastal.

Palju te aastas kunsti investeerite?

Kui on olemas üks kogu, siis see ei tarvitse enam kiiresti kasvada. Mul on neli last, olen neid kõiki aidanud, et nad ise ka alustaks. Mitte et nad kunstikogujad oleks, aga et neil oleks samasugused elamistingimused nagu üles kasvades – seinal maalid, nurgas skulptuurid. Töödest, ilma milleta ma ise saan ära elada või mida asendada, olen neile üht-teist andnud.

Umbes 100 000 dollari võrra aastas kasvab mu kogu. Ma ei ole pretendeerinud, et mu moodsa kunsti kogu oleks rahvusvahelisel skaalal väga tähtis.

Millal Faama Filmi dokumentaalfilm teist valmis saab?

Detsembris vist. Seal peaks olema sees ka hinnang Männilite kunstikogule, mille ütleb soome galerist Kaj Forsblom.

Kuidas te defineeriksite kunstikogumist?

Kunstikogumine on samasugune tegevus nagu näiteks pangandus. Kõik tähtsad pankurid tunnevad üksteist, neil on rahvusvahelised organisatsioonid, kus nad kohtuvad, tekib rahvusvaheline pangandusmaffia – heas mõttes, kuigi ma ei teagi, kas pankuritest saab alati heas mõttes rääkida. Kunstikogumine on nagu armumine ühte ilusasse daami – sul peab tekkima soe tunne.

On teie sõnu ajakirjanduses valesti tõlgendatud?

Wall Street Journal tegi kord loo Venezuela majandusest ja ma olin üks neist, keda majandustoimetaja intervjueeris, rääkisime kolmveerand tundi. Ma olin väga uhke ja arvasin, et tuleb hea artikkel. Ühel päeval helistas mulle tuttav ja õnnitles, et minust on lugu Wall Street Journalis. Reporter oli kolmveerandtunnisest kõnest teinud ainult alapealkirja: Harry Mannil ütleb, et Venezuelas on kõik keelatud, välja arvatud, et erandid on lubatud. Selle lause peale küsis Venezuela president, et mis pass mul on. Kui ma poleks olnud kodanik, oleks mind kohe maalt välja saadetud.

Olen praeguse presidendi juures mustas nimekirjas. Presidendi valimiskampaania ajal tuli ta poeg koos meiega lõunat sööma. See oli 1994. aastal, mil olin viimast aastat ACOs. Poeg ütles, et me võiksime valimiskampaaniat kahe miljoniga toetada. Olime nõus. Hiljem pankurid omalt poolt miljonit ei maksnud ja nii jätsin ka mina maksmata. Selle nelja aasta jooksul on mind ainult üks kord presidendi vastuvõtule kutsutud.

Teie elustiili juurde kuulub oma lennuk. Kui kallis on lennuki ülalpidamine?

Meil on Cessna 402C, vanem poeg on mul väga hea lendur, aga mina lendan üldiselt elukutselise piloodiga.

Muidugi, kui me üüriks iga kord lennukit, tuleks odavam, aga siin on ka prestiizhiküsimus.

Mu elustiili kuulub olla lojaalne. Elu on liiga lühike, et eksperimenteerida. Käin näiteks samades restoranides (Glorias – toim.), peatun samades hotellides (Palace`is – toim.). Siis nad teavad sind juba, teenindavad paremini. Mu särgid tulevad Londonist, ülikonnad Itaaliast. Kannan ainult "Lugnese" saapaid, need tulevad San Antoniost, Texasest. Olen olnud abielus 42 aastat...

Kauboisaapad kuuluvad teie "firmastiili" juurde?

Olen fanaatiline ratsutaja. Sport on mind alati huvitanud. 35aastaselt tulin Venezuela veesuusatamise meistriks, aga rohkem ei saanud enam 16aastastega võistelda.

Teil on poksija profiil.

Poks oli minu jaoks noorena väga tähtis, aga ma ei saanud kunagi väga heaks. Mul on väga rasked kondid ja lühikesed käed. 1939–1940 oli isegi poksitšempion Anton Raadik mu partneriks.

Kas kasiinoäri on teid elus tõmmanud?

Ma ei ole kunagi elus mänginud, ainult bridzhi raha peale. Leian, et pikemas perspektiivis inimene alati kaotab. Gambling – see on ainult neile inimestele, kes ei tunne matemaatikat. See protsent, mis jääb kasiinodele, on tohutult suur. Ühe dollari pealt võid sa parimal juhul võita 15 senti. Ma tunnen, et selle võitmise võimalused on alati minu vastu, ja mulle ei meeldi kaotada.

Kui Venezuelasse oleks vaja Eesti aukonsulit, keda te võiksite soovitada?

Eestile on konsulite süsteemi väga vaja. Ma ei saa aru, miks pole konsulit näiteks Frankfurdis. Mu poeg tuleb sealtkaudu ja ta ei saa kuskilt viisat. Tuleks mõelda, kuidas saaks luua aukonsulite süsteemi. Näiteks Rootsil ja Taanil töötab see süsteem Venezuelas hästi ja miks ei peaks see Eestile sobima. Võin sellest rääkida, sest mul endal ambitsioone ei ole.

Mu tütar oleks aga Venezuelasse parim kandidaat, keda tean. Meil on nii Venezuelas kui ka Kolumbias väga head suhted, ning kõige paremad ametnikud riigile on need, kellele ei pea midagi maksma.

Meie vestluse lõpul ütleb Harry Männil, et ta pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse: "Majanduses tegevana ei saa ma toetada üht või teist parteid." Küll rõhutab ta, et on New Yorgis asuva International Council of Museum of Modern Arti liige. Tema laitmatu ülikonna pintsakurevääri ehib Rootsi Põhjatähe ordeni väike rosett. Enne hüvastijättu otsib Männil värskest New Yorkerist üles ühe karikatuuri, mille allkirja peab ta oluliseks meile ette lugeda. "Järele mõteldes – ärge parandage mind, kui ma eksin," tsiteerib ta ning see kõlab kui Sfinksi sõnum.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (1)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare