Komistasime selle kummalise, lausa uskumatuna tunduva analoogia otsa mõni aeg tagasi, hakkasime EE arhiivides otsima kõneainet pakkunud materjali, mida leht 25 aasta jooksul avalikkuseni on toonud ja mida nüüd sünnipäeva puhul taas “Vana kulla” rubriigis lugejateni tuua.

Leidsime muu hulgas Ekspressi toonase peatoimetaja Aavo Koka loo 1998. aastast. See rääkis, kuidas Eesti Washingtoni saatkonna nõunikuna töötanud Eerik-Niiles Kross armus tulisesse ajakirjanikuneidu Cynthia Babskisse, kes töötas menusaates “60 minutit”. Neiu andis eesti rahvakirjaniku pojale 7000 dollarit, et Eerik-Niiles ehitaks välja korteri Harju tänaval Kirjanike Majas. Noor blond Eerik-Niiles võttis raha, ka tema ema-isa elumaja pööning sai renoveeritud, ent elama asus Kross sinna juba koos Terje Taaliga, kellest hiljem sai Terje Kross.

Cynthia ei andestanud armastuse ja raha kaotamist ning alustas toona juba EV luurekoordinaatoriks tõusnud noore mehega kohtuteed. Ameerika teleajakirjanik pöördus saatkonda, välisministeeriumi kantsleri Indrek Tarandi, advokaatide ja kohtu poole. “Vihjatakse armukadedusele, solvumisele ja rahahimule,” kirjutas Kokk.

Aga nüüd tõeline “Vana kuld”: 40 aastat varem oli Eerik-Niilese isa Jaan Kross saanud ühelt naiselt raha, ostnud selle eest maja ja asunud sinna elama hoopis teise naisega.

Siberis asumisel olnud Jaan Kross oli kirjutanud kaugele ENSVsse, oma abikaasale Helga Krossile (tõsi, selleks hetkeks juba “tagaselja lahutatud” abikaasale) plaanist osta maja Ozjornoje külas. “See koosnes tuulekoja tüüpi esikust ja selletagusest ruumist, kus eelmisete omanike ajal oli elanud kliimaga kohanenud karvane siberi lehm,” kirjutab Jaan Kross oma mälestusraamatu “Kallid kaasteelised” peatükis “Oma majas. Üleliiduline leinamuusika nädal”.

Karvast siberi lehma majutanud onni kolis kirjanikuhärra aga teise Helgaga, Siberis elanud Helga Roosiga, kellega ta end ka paari panna lasi. “Me käisime paari päeva jooksul ka komandandi juures ära ja lasksime end vanamehe poolt kirja panna kui kooselu alustanud paar. Ja mulle tundub, et – või oli see eksikujutlus paljalt mu enda roosilisest meeleolust – vanamees, ta polnud ju nagunii oma vastikus ametis kõige vastikum isik, pressis endast isegi raasukese, teatud minutipikkuse jupi, tseremoniaalsust välja.” Jaan Kross võttis sealjuures endale ka kohustuse: “Ja mina pidin kirjutama Tallinnasse oma selge ja lõpliku kirja. Et loobun tulutult esimest Helgat ootamast ja olen otsustanud siduda oma elu teise Helgaga, Ozjornojes esimest ja viimast korda.”

Ega ühe naisega suhte lõpetamine ja teisega alustamine polekski ju olnud midagi harukordset, kui sellega ei kaasnenuks üht veidi piinlikku detaili. “Niisiis, vaatamata ammuudele ja muudele takistustele, oli ümberkolimine teise Helga seltsis esimese Helga raha eest ostetud majja lõpuks teoks saanud. Vanapaar küsis oma maja eest 4000 rubla. Ja ära ma selle maja niisiis ostsin,” võttis Jaan Kross episoodi enesekriitiliselt kokku.

Mullu sügisel päris Ekspressi intervjuualade teatejooksutiim Tarmo VahterKrister Kivi kohalike valimiste eel Eerik-Niiles Krossilt muuhulgas sarnasuse kohta tema ja ta isa Jaan Krossi elus. “Pean tunnistama ausalt mingisugust parallelismi oma isa ja enda elutsüklites,” ütles Kross. “Mõnikord tundubki, et kõik kordub.”

Selgub, et “parallelism” isa ja poja elutsüklites on hoopis täpsem, kui seni paistis. Oma mälestusraamatut pole Eerik-Niiles kirjutanud, nii et jääme lootma sarnasele avameelsusele ja et lisaks kõigele muule ka kirjanduslik anne geenides edasi kandub. Muide, tema vägikaikavedu õigust nõudma saabunud Babskiga lõppes pika porisõjaga. Hoolimata kõrgetest ametitest käis rahvakirjaniku poeg teiselt kontinendilt pärit daamiga pikalt kohtuid mööda, kaotas ja maksis ära suisa 30 000 dollarit algul saadud 7000 asemel.

“Mis puutub nüüd loosse Babskiga, siis kõik peaks olema rahul, kaasa arvatud Eesti avalikkus, kes on saanud kõigele sellele kaasa elada,” ütles Kross veel.

Eesti Ekspressi ajaloolise seltskonnakroonika toimkond