Maailma kõige ohtlikum paik

 (10)
                 
Maailma kõige ohtlikum paik
Need olid N Liidu suurimad saladused: nende kohta ei tohtinud avaldada ühtki pilti, mitte mingeid andmeid, isegi mitte teateid geograafilisest paiknemisest, kirjutas Eesti Ekspress Venemaa plutooniumivabrikute suurest ohust 1991. aastal.

Ka kõige karastatumad süsteemi dissidendid langevad ikka veel sügavmõttelisse vaikimisse, kui välismaalane sel teemal juttu teeb. Mihhail Lemeshev, nõukogude aatomivastaste ühingu esimees, seletab: "Plutooniumivabrikud - need kuuluvad ikka veel KGB riigi koosseisu." Aga ka too riik kipub mõranema. Ameerika teadlased Thomas Cochran ja Robert Norris koos sõltumatute nõukogude kolleegidega suutsid nüüd sadade infoallikate ja tunnistuste toel avaldada esmakordse aruande N Liidu plutooniumivabrikute kohta. Keskkonnapoliitik Aleksei Jablokov hindab seda kui "vapustavat dokumenti". Vähemalt kolmes tuumakompleksis, millest igaüks hõlmas paljusid ruutkilomeetreid maad ning nelja kuni kuut reaktorit koos viimistlustehasega, on sõjardid ja KGB nelja aastakümne jooksul lasknud välja haududa üle 120 tonni seda maailma mürgisemat ainet. Toodetud hulgast piisab enam kui 20000 tuumarelva tarbeks.

Nende poolt mahajäetud pärand kujutab endast hädaohtu tuhandeteks aastateks. Tsheljabinski oblastis Kõshtõmis asub 1945. aastast saadik nõukogude esimene plutooniumivabrik oma kuue tuumareaktoriga. Sõjaväe aatomiavantüristid on seal radioaktiivseks põrguks muutnud peaaegu Moskva linna suuruse maaala.

Kaks esimest aastakümmet oli kiirguskaitse samahästi kui tundmatu. Tollal kehtinud normid allutasid tuhandeid töölisi kiiritusdoosidele suurusega kuni 40 remi aastas; statistika andmeil piisas sellest iga neljanda surmamiseks vähktõvega. Kuus aastat, kuni 1953. aastani, juhiti salajases linnas 'Tsheljabinsk-40" kombinaadi "Majak" poolt kõik plutooniumivabrikute kiiritatud heitmed esialgu Tehha jõkke ja hiljem mitmesugustesse väljavooluta järvedesse. Üksnes Karatshai järve, mis oli neljast tuumajäätmete laost suurim, kogunes sedaviisi 120 miljoni kürii ulatuses kiirguvaid aineid: peaaegu kaks ja pool korda rohkem, kui vabanes Tshernobõli reaktoriplahvatuse tagajärjel. Kiiritusemäär järve kaldal on praeguseks saavutanud 600 röntgenit tunnis - surmav doos igaühele, kes söandab kaitsmatult järvele läheneda.

"See on kõrgeima kiiritustasemega paik kogu maailmas," ütleb Cochran.
Edaspidi loobuti vastutustundetust ladustamisest lahtise taeva alla ning asuti katsetama terasmahuteid. Ühes terasbasseinis 20 olemasolevast ütles ööl vastu 29. septembrit 1957 jahutussüsteem üles. Tuline tuumasupp kuumenes 300kraadini japlahvatas saja tonni tavalise lõhkeaine jõuga. Jäätmelao betooni agi purunes, üles kerkis kilomeetrikõrgune radioaktiivne pilv, mis reostas enam kui 15000 ruutkilomeetrit. Nagu hiljem Tshernobõlis, nii ka siin evakueeriti üksnes lähima ümbruskonna asulad. Üks ülemnõukogu saadikute komisjon kandis septembris 1990 ette, et veel praegusem elab umbes 10000 inimest külades, kus kiirgustase ulatub Tshemobõli tuumatsooni omani. Koguni N Liidu aatomi-ministeerium on "Tsheljabinsk-40" kohta vahepeal omaks võtnud üle 1000 kiiritusohvri, seega neh korda enam, kui ta paneb (ametlikult) Tshemobõli katastroofi arvele.

Saastamine aga kestab edasi. Vahepeal on reaktorid küll seisma pandud (viimane 1. november 1990), kuid 1978. aastast saadik peab "Tsheljabinsk-40" töötlema ka tuumakütusejääke. VMN-i maade enam kui 70st tsiviilots-tarbelisest tuumajõujaamast. Tuhanded tonnid tuumajäätmeid ootavad ka töötlemist või olematut lõppladu. Reaktorite seiskumise tagajärjel on kasvanud hädaoht kiirgusjärvede poolt. Kui nad nüüd enam juurdevoolavat vett jahutamiseks ei aurusta, ähvardavad järved kevadeti üle ajada ja oma sisu Siberi suurima jõe Obi harudesse lasta. "See maakoht on tuhandeteks aastateks hukas," arvab Cochran.

Samasugused ohud ähvardavad rahvast ka kinnises linnakeses nimega "Tomsk-7", ühe Lõuna-Siberi tuumakeskuse tööl is asulas Tomi jõe ääres, 15 kilomeetrit Tomski linnast põhja pool. Sealsed 5 grafiitreaktorit toodavad üheaegselt voolu ja sõjaliseks otstarbeks minevat plutooniumi. Lähedalasuv viimisüustehas annab 1978. aastastsaadikN Liidukogu sõjalise plutooniumitoodangu. Kuid alles möödunud aasta mais teatas valitsuse ajaleht "Izvestija", et juba seitsmekümnendail aastail läkitas keegi murelik insener Keskkomiteele ja parteishefile Brezhnevile kaebekirju "suure hulga radioaktiivsuse" vallandumise kohta. Ainsa tulemusena saavutas ta töökohast ja parteipiletist ilmajäämise. Ja alles nüüd sai rahvas kohalikust raadiosaat-jastkuulda, et ümbruskonna kõik metsloomad kannavad kiiritusreos-tust ja et lõpuks on alustatud ka uuringuid reostuse meditsiiniliste tagajärgede selgitamiseks.

Krasnojarski elanikud ei soovi, et nende pool asi nii kaugele läheks. Nad on esitanud 60000 allkirjaga protesti "Krasnojarsk-27" laiendamise vastu. Seal, 50 kilomeetrit linnast kirdes, Jenissei ääres on aatomiministeeriumil kuuekümnendate aastate algusest saadik käigus kolm plutooniumi haudereaktorit, mis asuvad 100 meetri sügavuses maa all. Aastal 1975 lisandus maa-alune vahe-ladu tuumajõujaamade kasutatud kütuse jääkide jaoks, mõne aasta eest alustasid ehitusprganisatsioo-nid suure taastamiskompleksi rajamist. Kui hakkasid välja imbuma andmed, et vedelat tuuma-saasta tahetakse seal kõrgsurve-pumpadega lihtsalt aluspinna savimuldadesse pressida, alustasid elanikud protesteerimist ja valitsus andis korralduse ehituse peatamiseks. Maa-ahisesse tuumajäätmete lattu saabub aga kogu aeg materjali juurde. "Mis me tegema peame?" küsib Venemaa keskkonnaülem Igor Gavrilov. "Seni pole meil ühtki teist olemas".

Nädalalehest "DerSpiegel" 1990, nr. 49, 3. dets. tõlkinud Enn Sarv

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Maailma kõige ohtlikum paik

Registreeritud (0) Anonüümne (10)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare