TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Kuidas politsei pistist võtab

Peeter Sauter kogus kokku oma tuttavatelt kuuldud parimad lood liikluspolitseinikele pistise andmisest.

Kui liikluspolitseinik üksisilmi esiaknast välja põrnitsedes karmilt, aga justkui äraootavalt teatab: "Selle rikkumise eest on trahv kuni kaheksateist tuhat krooni..." Ja teil juhtumisi pole vaba kaheksateistuhandekroonist taskus, küll aga leidub viiesajane. No mida küll teha?

Esimesel korral tundub pistise pakkumine raske ja pisut alandavgi. Aga pole viga - varsti heastate alanduse asjast pajatamisega lõkketule ääres.

Pisut teeb teile võibolla muret, kui tajute, et rohkem kui pooltel juhtudel õnnestub alkäemaksu makstes raskemast trahvist pääseda - teeb muret, et kuidas neist mundrimeestest siis üldse lugu pidada ja kas neist millekski muuks kui altkäemaksu võtmine ka tolku on.

Ja teie makstud tulumaksudest saavad nad veel palka ka. Oleks siis juba nagu naljas Brasiilia pollaritest, et kui munder ja tukk välja jagatakse, siis palgaraha peab mees tänavatelt ise leidma.

Kui ma oma kümmekond korda olin läbi Poola ja Balti riikide sõitnud ja igal pool kukrut kergendanud, hakkasin teeäärseid mundris rahakogujaid teeröövliteks kutsuma.

Sest keeruline on, kui sa Saksamaal ja mujal Euroopas harjud kiiresti sõitma ja harjud sellega, et politsei on selleks, et kui on miskit muret, siis saab tema poole pöörduda, aga Balti riikides peab teda kartma.
Muide - kas keegi teab, miks alles paar aastat tagasi maksin ma Poolas korduvalt alkäemaksu, aga enam Poola pollarid kiiruse ületamise eest kinni ei pea? Seisavad tee ääres ja jälgivad 130-140ga liikuvat autovoolu filosoofilise rahuga? Üks meie kiirustesõbralik minister võiks Poola kolleegidelt pärida, kuidas nad küll on suutnud tekitada olukorra, et pollarid enam igal nurgal turistidelt kümnist ei küsi.
Hispaanias - kus on küll liiklusmärgid üleval, aga sõidetakse mitte märkide, vaid sisetunde järgi, sain ma aru, et sisetunne on palju parem korra looja kui pealepressitavad reeglid, mis teevad tõrksaks. Märke eirati muretult, fooregi, aga üksteise vastu oldi viisakamad kui meie reeglite ja karistuste maailmas.
Siin on mõned lõkke ääres kogutud pistiselood.

Esimene

Mees töötab kinomanagerina ja teeb ööd ja päevad läbi välismaalastele Eesti kaunis mererannas filmi. Töökoormus on suur, aga selle eest on ka taskud raha täis.

Varahommikul kihutab koju tunnikeseks tukkuma, ise kaine kui kirves.
Kanäe, seal on pinnatud lõik, pinnatud küll mõni aeg tagasi ja lahtisi kive vähe, aga piirangumärk on ikka üleval. Kiirusepiirang - 30 kilti tunnis. Eks hoog tuleb maha võtta, aga kuule, öösel ja tühjal teel 30ga ikka ei suuda sõita. Kui padi, tekk ja kuuma naise kaiss kodus kutsuvad.
Ja kes siin varahommikul ikka varitseb...
Aga varitseb küll.
Ja varsti istub kinomanager sinivalges autos ja kuulab pikka epistlit. Nii pikka, et ei jõua ega jõua ära kuulata, silm kipub kinni vajuma.

Manager võtab taskust rahapaki, raha ongi niimoodi pakina taskus, sest kino tehes tuleb päeva jooksul maksta paremale ja vasakule kümneid tuhandeid - ja loeb kahe istme vahele kümme meelehea-sajalist letti.

Ei midagi, epistel jätkub. Et võimalikud karistused on suured ja nii ikka sõita ei tohi.
Manager, väsind ja koduigatsuses, krapsab ühe sajalise tagasi.
Epistel jätkub, aga epistli lugeja jutt läheb ivakese kiiremaks.
Manager krapsab teise sajalise tagasi.

Ei miskit, jutt jätkub, hääl tõuseb.

Krapsab kolmanda sajalise tagasi ja peagi neljanda.
Jutumehe hääletoon ja kiirus on tõusnud juba tublisti. Peaaegu falsettti. Põrutab nagu Farinelli.
Kui manageri käsi on sirutumas viienda sajalise järele, on korravalvur kiirem. Ta kämmal krabab alles jäänud kuus sajalist ja epistelgi saab korraga läbi, fraasiga: "No olgu siis seekord."

Teine

Ega purjus pea ja mootorratas kokku ei sobi. Keegi ei vaidlegi.

Aga kui eelmisel õhtul on tubli tong hinge alla saanud ja peas raske plönn ja külmikust vahib vastu pead raviv külm õlu, on ennast pidada raske. Kull-kull-kull, kaob arstirohi kõrisse.

Tsikliroobad selga, kiiver pähe, ja linna tööle minek. Kus sa pääsed.
Aga seal nad muidugi ongi. Linna piiril.

Kaks mundris venelasest mužikki lasevad promillid välja puhuda ja jutt kisub tuntud radadele.

Tsiklimees pakub tuhandet.
"Tuhat? Sa mõtle ikka ka, me oleme kahekesi. Ja meie riskid!"

"Oh jah, raske... raha vähe, aga olgu siis kaks tuhat."

"No nii."
"Ainult et mul pole kaasas. Ma pean siis pangaautomaadi juures ära käima."
"Palju see sul aega võtab? Me peame siit varsti edasi liikuma."
"Oh, ma olen kiire mees."

"Aga kas sa oled mužik tšestnõi, tagasi ikka tuled?"

"Ikka, ma olen jumalast tšestnõi eesti mužikk."

"Olgu siis," ja pollar annab ausõna peale isegi load-tsiklipaberid tagasi.

Aga mine võta kinni milles viga - tsikkel ei käivitu. Mootorrattur proovib nii ja proovib naa. On nüüd küünlad märjaks löönud või.
Aga pollarid on head mehed ja tulevad appi - no eks kõigil ole kiire ka. Kaks pollarit lükkavad vindisele mootorratturile selja tagant hoo sisse ja - sõit läheb lennates.
Ja varsti on tšestnõi eesti mužikk rahapuruga tagasi.

Kolmas
Kevad ammu käes ja linnud laulavad, aga vaat pole niipalju raha, et saaks naeltega talvekummid alt. Sest eelmised suvekad sai pasteldeks sõidetud ja väga peetud rehve nüüd ka uuteks osta ei taha. Mis sa teed ära. Talverehviga sõidu tärmin kukub, oot-oot homme, aga ülehomme ehk makstakse ammu tehtud tööde eest honorarid ära, siis.

Aga Vilde teel lüüakse sau ette: "Nii, ja mis teil siin nii toredasti krabiseb? Kaugele kuulda."
"Oh, jah, mehed. Halastage. Mis mul ikka krabiseda saab. Raha läbi, lapsed näljas. Need talvekad on ju nii läbi, pooled naelad kadund, teised kulund."
"Aga krabinat on ju kuulda! Mis me teha saame. Eeskirjad näevad ette."
"No siin on viiesajane, aga jumala nimel - see on mu viimane raha. Mul pole nüüd kaks päeva millegi eest lastele piima-leibagi osta. Andke mulle sellest sadakond krooni tagasi."
Ja pollarid - ennäe - on härrasmehed. Annavadki viiesajasest altkäemaksust sada krooni tagasi, laste toidurahaks. Kes ütles, et neis pole inimlikkust.

Neljas
Leedu. 
Väikelinnas on kummaline vaatepilt. Tühjale ja sirgele uulitsale on tõstetud tee äärde kergel alusel sesiev teisaldatav stopp-märk. Märgist kümmekond meetrit edasi seisab aga naeratav politseinik.
Eesti turist - perega Euroopa poole teel ja raha hoolikalt üle loetud – ei saa sest ilmaasjast aru. Nalja tehakse või? Stopi taga pole mingit auku ega teeristi, peale sirge tühja tee ja naeratava mundris onksi pole seal üldse midagi.
Turist laseb igaks juhuks kiiruse alla. Jalakäija tempo peale, aga et tühjas kohas tolksti kinni pidada tundub ka kuidagi loll, sõidab ta pisitasa märgi juurest mööda, endal pilk naeratavas politseinikus kinni.
Ja politseinik - naeratus ikka näol - tõstab uljalt saua. Ja kasseeribki usinalt ja hoolikalt sisse jupikese päevateenistust. Tema ei lähe täna oma naise juurde tühjade kätega.

Viies

Poola, aastaid tagasi.
Noor pere, naisel suur kõht ees, on teel Prahasse oma taskud pollaritele peaaegu tühjaks maksnud.
Ja paar päeva odava Tšehhi õlle peal elamist võtavad viimsed varud.
Aga tagasi tulles on siin ja seal Poolamaal jälle kinnipidamist. Ehkki nüüd saab sõidetud rangelt liikluseeskirjade järgi.
Mees läheb jälle akent alla kruttides närvi: "No, pagan, mis te jälle tahate, meil ei ole enam raha. EI OLE RAHA. Me oleme kõik Poola politseinikele ära maksnud. Mul on auto korras ja ma ei rikkund ühtki kuradi eeskirja."
"Nu a agnjetušitel jest? Rabotajuštši? Aptetška? Mõ što to naidjom, nje valnuisja. A nu ka atkrõvai svoi bagažnik."
Mees teebki pagasniku lahti ja pollar märkab ligi astudes - "Sho! Tšekskoje pivo jest! Skolka butõlek? Ai-ai."
Ja närvi läheb tasapisi ka kõrvalistmel konutav noor ema. Plärtsti, virutab ta autoukse kinni ja astub, kõht õieli, pollareid sõimama.
Ja ennäe - sel on mõju. Pollar on ikkagi mees. Ja tahaks olla kohe kõva mees, kes lööb korra majja ja kontrollib iga olukorda. Kuda sa kõva mehena pinnid altkäemaksu rasedalt naiselt? Kes sõidab igivana autoloksuga ja näeb õite vaene välja.
Ja üks Poola pollar lükkab teise resoluutselt õllepudelite juurest kaugemale ja lööb pagasniku kinni: "Ježaite!"

Nüüd on noorel perel nipp käes. Nii kui kinni peetakse, astub naine autost välja ja lükkab kõhu õieli. Nõks töötab alati. Sel teekonnal nad enam altkäemakse ei maksa.

Kuues
Inimsuhteid peensusteni valdav projektijuht, vintis ja enesekindel - kukub roolis vahele keset Liivalaia tänavat.
Jutt politseinikega kipub venima.
"Aga teate," põrutab projektijuht, "minul on teile ilus ettepanek. Ma maksan teile altkäemaksu ja te lasete mind minema."
Politseinikud jäävad vait. Issake, nii ei räägita. Nii otse.
"Hm," proovib taktitundeline politseinik leida pehmemaid lahendusi. "Luba on muidu korras. On teil seal peale loa veel mingeid pabereid?"
"Ei, ei," on purjakil mees kangekaelne, "mitte mingeid pabereid mul peale raha ei ole. Aga mina tahan maksta just seda raha teile altkäemaksuks."
Kauplevad nii tükk aega.
Ja tugevam jääbki peale.
Inimesi mõistev, aga ehk tiba ülbe mees saab mis tahab.
Ta raha võetakse ametlikult vastu kui altkäemaks - sest enne ta seda käest ei anna, siputab rahatähti kahe pollari nina ees, ise tugevasti kinni hoides, aga kui pollarid on nõus, olgu, see on altkäemaks ja me võtame selle vastu, annab kroonid käest - ja ta lastakse minema.
Olgu, mingit kviitungit alkäemaksu üleandmise kohta ta vastu ei nõudnud, aga ehk hea raha korral võiks siuksegi pisma saada.
Näiteks Leedu pollarid on välja kirjutanud pika ja põhjaliku trahvikviitungi ametlikul blanketil ja lasknud kiiruseületajal enne maskmist sellele alla kirjutada - aga trahvikviitungi või koopia unustasid mundrimehed muidugi rikkujale andmata. See jäi neile endile.

Seitsmes
Võibolla lõpuks ka lookene teistmoodi Ida-Euroopa politseinikust.
Rannamõisa mäest alla veeredes ei pannud motoriseeritud tsiklist kiirust piiravat märki tähele. Küll aga pani ta tähele, et üks vastu sõitev auto annab talle kõiksugu imelikke tulemärguandeid küll ohu-, küll täistuledega.
Tahavaatepeeglisse kiigates sai aru - sealt lähenes nobedasti sinise vilkuriga mootorratas. Tsiklist tundis, et eest putkamiseks pole ta vormis ja pidas kinni.
Nii, kiiruseületamine üle 20 kildi tunnis. Ja üks selline juba kirjas. Luba!
"Tehke mulle mõni väiksem karistus," pakkus kiiruseületaja, "ärge luba ära võtke, see oleks löök."
Politseinik vangutas pead: "Missugune väiksem karistus siis?" Ja ulatas loa tagasi: "Ma teen teile hoiatuse. Aga teie - teie ärge mõistke mind valesti."

Ega mootorrattur polekski saanud valesti mõistmist proovida, sest tal polnud altkäemaksu maksmiseks sentigi, ei taskus ega pangas. Ja see oli just hakanud talle muret tegema. Oh, mõtles ta, miks ei saa altkäemaksu maksta krediitkaardiga. Aga näe, polnudki vaja.

Lool on järg ka.
Kahe nädala pärast jäi sama sell - seekord autoga - vahele samale mootorratturpolitseinikule. Märgi 70 piirkonnas kiirusega 95 kilti tunnis. Mis sai?
Talle tehti trahv turvavööta sõitmise eest. Ilma igasuguse altkäemaksuta. Sõbralikult. Ja öeldi, et kui veel siuke asi kordub, antakse juba täie rauaga.

Näe, on selliseid mehi ka politseis tööl. Justkui Lääne-Euroopa päris politseinikud, kes vaatavad, et teedel asi liiga ohtlikuks ei läheks ja ei olegi teeröövimise peal väljas.

***
Mis tunne on - kas pistise andja on võtjast kuidagi parem? Ei, ei ole. Võrdne.

Aga kas pistise võtja on andjast millegipoolest halvem? Justkui oleks, ütleb mu sisemine hääl. Sest ta ei eksi vähem ega rohkem poolkogemata, ta on teadlikult tööle läinud riigi palgale teeröövliks.

Lugu ilmus esmakordsellt 8.juulil 2004