President Toomas Hendrik Ilves teatas riiki vapustanud kuriteo järel, et “siseturvalisust tuleb hoida ja kindlamaks muuta iga päev”.

Eesti riigiasutused tugevdasidki üksteise järel turvameetmeid.

Ärevil olid ka pealinna kohtunikud, kes lävivad päevast päeva püstolikangelaste, pussitajate, kägistajate, vägistatajate, röövlite, ähvardajate ja muude kurjategijatega.

Üks Liivalaia tänava kohtumaja töötaja rääkis mulle, et märkas kord tunnistaja hõlma all püstolit. Tema kolleeg oli kohtumajas näinud koguni kärbikut (lühikeseks saetud toruga vintpüssi). Neil oli häguselt meeles ka ammune vahejuhtum, kus keegi süüalune sai mingi nipiga kätte süütevedeliku ja üritas kohtusaalis tulekahju tekitada.

Küsimus pole üksnes kohtunikes. Samamoodi on löögi all riiklikud süüdistajad ja kohtusekretärid, kes samuti saalis tööd teevad.

Kui maadevahetuse protsessi kohtunik Valeri Lõõnik pidas enda mõjutamise katseks ajaleheartiklites väljaöeldut, siis kui hirmunud oleks mõne kuriteo pealtnägija, kui süüaluse kambajõmm talle kohtusaali ukse taga relva näitab? Nõrgema närvikavaga tunnistaja “unustaks” juhtunu kohe ära...

Tänavu 11. jaanuaril avaldas Delfi uudise “Saksamaa kohtus lasi süüalune prokuröri maha”. Mees tulistas kohtusaalis süüdistaja pihta kolm lasku. Prokurör suri.

Järgmisel päeval saatsid Tallinna Liivalaia tänava kohtumaja kohtunikud, konsultandid ja sekretärid Harju Maakohtu esimehele Helve Särgavale ühiskirja, kus nõudsid turvameetmete parandamist. Alla kirjutas 28 inimest.

“Rääkisime omavahel, et meie turvaväravad on mõttetud. All ukse juures istuvad küll kordnikud, kuid nad jõuavad reageerida alles siis, kui kurjategija on relvaga juba teisele korrusele jõudnud,” rääkis üks kohtunik Eesti Ekspressile. “Kurjategija võib varitseda meid ka kohtumaja lähedal või tulla koju ukse taha, aga solvav on see, kui mitte midagi ette ei võeta!”

Kirja peale ei juhtunud suurt midagi. Kordnikud vaatasid endiselt tuima kalanäoga pealt, kuidas kohtumaja külalised piiksuvatest turvaväravatest läbi astusid.

Olen isegi viimastel aastatel mitukümmend korda kohtumajas käinud ja minu koti sisu vastu pole kordagi huvi tuntud, rääkimata taskutest.

“Kui oled vähegi viisakalt riides, ei hakka sind keegi läbi otsima,” ütles mulle tuttav pika staažiga kohtualune.

“Relva toimetamine meie majja on imelihtne,” kinnitas ka üks kohtunik.

Krimiajakirjanikust kolleeg ennustas, et kui tahan relva kohtusse toimetada, siis jään tõenäoliselt vahele kõikjal peale Tallinna Liivalaia tänava kohtumaja.

Alustasin Tartust. Kuna mul tulirelva pole, rääkimata selle kandmise loast, ajas peatoimetaja Janek Luts välja oma tuttava, sihvaka sportliku härra, kel on vajalikud paberid korras ja kes tavatseb aeg-ajalt relva kaasas kanda.

Kui ühel päikeselisel hommikul selle mehega kohtumaja ees trehvasin, küsisin esiteks, kas tal on ikka püstol kaasas. Arvasin nimelt ekslikult, et relv peaks pintsaku alt punnitades endast kuidagi märku andma. Ta naeratas laialt, kergitas särgiserva ja näitas, et oli pistnud Glocki püksivärvli vahele.

Samas oli ta veidi ärevil: mis küll siis saab, kui ta vahele jääb? “Midagi ei saa,” vastasin. “Sind ei lasta lihtsalt püstoliga sisse ja kõik.”

Mees tõmbas kopsud õhku täis ja sisenesime kohtumajja.

Täpselt meie ees astus parajasti turvaväravate vahelt läbi üks külastaja. “Mis teil seal sees on?” päris kordnik teravalt, mehe seljakotile osutades. Külastaja hakkas talle pauna sisu tutvustama.

Meie astusime samal ajal üksteise järel turvaväravast läbi. Muidugi kõlas piiksumine, aga kordnik vaatas parajasti kotti läbi ja ei pannud meid tähele... Sõitsime rahulikult lifitiga üles kohtusaalide juurde.

Veelgi libedamalt läks relva viimine Tallinna Liivalaia kohtumajja, kus peetakse suur osa Eesti krimiprotsessidest. Turvaväravad piiksusid ja kordnik isegi huvitus hetkeks, sest olime parajasti ainsad võõrad fuajees. Aga kui ma talle tere ütlesin ning paar sõna rääkisin, kaotas ta piiksumise põhjuse vastu huvi...

Tartus on vähemalt turvavärava kõrval silt väljavõttega kohtumaja kodukorrast. See ütleb, et kohtu ruumidesse ei tohi siseneda tulirelvade, külmrelvade, kergestisüttivate ja plahvatusohtlike ainete, suuremahuliste selja- ja kandekottidega ega muude esemetega, millega kaasneb kaasinimeste vigastamise oht. “Turvakontrollist või keelatud esemete kohtu ruumides viibimise ajaks loobumisest keelduvaid külastajaid kohtu ruumidesse ei lubata.”

Tallinnas ma sellist kirja tähele ei pannud. Alles siis, kui spetsiaalselt otsisin, leidsin turvaväravate tagant samba küljest raamitud väljavõtte kohtumajas kehtivast korrast, mis keelab relvade ja enesekaitsevahendite majja toomise ning lubab kordnikul siseneja läbi otsida.

Kusjuures mulle tundus, et kordnik hakkas veidikenegi mu vastu huvi tundma just siis, kui ma seda väljavõtet lugesin. Aga kuna olin parajasti mitte majja tulemas, vaid hoopis lahkumas, ei võtnud ta midagi ette.

Mul oli muuseas samal ajal mapi vahel 20 sentimeetri pikkuse teraga kööginuga, mis on kõige tüüpilisem taparelv. Koguni 44 protsenti Eesti mõrtsukatest kasutab terariista, enamasti kööginuga.

Kui näitasin nuga kohtumajas ühele töötajale, ei kergitanud ta kulmugi. Nad ju kõik teavad, et kordnike olemasolu on sisuliselt formaalsus.

Nuga ja püstol on üsna väikesed, neid saab hästi hõlma alla, taskusse või portfelli peita. Aga mis juhtub siis, kui sokutada kohtumajja midagi suuremat? Kas jään vahele?

Panin autole hääled sisse ja sõitsin Ekspressi šaržikunstniku Aivar “Tšonn” Juhansoni juurde, kes on muuhulgas kõva vibulaskja. Laenasin temalt korraliku oranži värvi vibu oranži noolega.

Olen korra Tšonni juures vibu lasknud ja võin kinnitada, et tegemist pole mänguasjaga.

Vaid vibukotti ei leidnud Tšonn üles, mistõttu panin vibu Fischeri kirjaga suusakotti. Kui hakkasin, kott õlal, kohtumajja minema, küsis üks kolleeg meie nn supertoimetusest, kas mul on mõla kaasas, ja teine, kas vean jahipüssi.

Kohtumajas ei pannud aga kordnik mind taas tähele, kuigi kott on nii pikk, et ulatus peaaegu maani, ja fotograaf Vallo Kruuser klõbistas minu sisenemisel posu pilte teha. Turvaväravad ei piiksunud, sest vibu ja nooled on ju puidust.

Andsin jope garderoobi ja sõitsin, kott seljas, lifitiga üles. Üks nägus naispolitseinik (ta polnud kordnik, vaid seotud mingi kohtuprotsessiga) vaatas mind küll neljandal korrusel veidi kahtlustavalt, aga peagi lahkus temagi ja nii sain vibuga poseerida otse kohtusaali ukse taga.

Viimase asjana helistasin Harju Maakohtu esimehele ja küsisin, kas ta on kohtumaja turvalisusega rahul. Helve Särgava vastas, et “relva või terariistaga keegi küll siia pääsenud ei ole. Kordnikud on leidnud nuge ja muid terariistu, ka gaasipüstoli. Mõned ütlevad vahel terariistade kohta, et neil on töö juurest mõned tööriistad kotti ununenud. Aga need inimesed siia sisse ei pääse. Tean juhtumit, kus tehti isegi veel täiendav kontroll.”

Särgava ütles, et arutas töötajate talvist ühiskirja kohtu direktori Rein Talvikuga, sellest oli juttu ka koosolekutel ja kohtumisel kordnikega. “Rääkisime, et külastajaid tuleb jälgida põhjalikult, teha kontrolli. Oluline ei ole, kas kordnikuks on naine või mees, noorem või eakam, tema kohustused ja vastutus on ühesugused, vastutuse osas mingit allahindlust kellelgi olla ei saa!”

Lõpuks tunnistasin üles, et olen viimasel ajal viinud Liivalaia tänava kohtumajja ilma mingite probleemideta noa, püstoli ja isegi vibu...

“Hakkasin midagi sellist meie jutuajamise käigus aimama jah,” tunnistas Särgava veidi nukralt.

Nüüd tõdes ta, et kontrollimisel esineb tõesti aeg-ajalt probleeme. “Alati saavad kõik ametnikud, kaasa arvatud kohtukordnikud, oma kohustusi täita paremini ja hoolikamalt ning vastutustundlikumalt kui praegu...”

Teda huvitas, mis päeval ma kohtus relvadega käisin, kuid minu arust pole see oluline. Häda pole ju ühe või kahe kordniku lohakuses, vaid süsteemis tervikuna.

Olen ammu aru saanud, et tihedam kontroll tekitaks palju segadust. Ukse juurde tekiksid järjekorrad nagu lennujaamas ning kohtualused, advokaadid, süüdistajad, tunnistajad ja muidu huvilised kiruksid, et kellele seda kõike vaja on.

Kuid samamoodi on kohtumaja töötajad isekeskis arutanud, et kui kontroll pole tõsine, siis milleks neid 18 saamatut kordnikku üldse palgal hoida. Selle asemel võiks hoopis sekretäride palka tõsta, sest nemad teenivad väga nadilt. Korda võiksid hoida pigem politseinikud.

Särgava põhjendab praegust olukorda samuti rahanappusega: kordnikud teenivad vaid umbes 500 eurot kuus. “Töötasu seab kahjuks oma piirid. Politseivalvest on juba aastaid juttu olnud. Mulle on öeldud, et see on võimalik uue kohtumaja ehitamisel.”

Uus kohtumaja valmib Särgava sõnul kõige varem 2017. aastal.

Seniks aga... Minu jaoks oli relvade sokutamine lõbus pullitegemine, kuid kaitseministeeriumis töötades räägiksin kindlasti teisel toonil ning egas kohtu töötajadki ühiskirja koostades nalja teinud. Tegemist on tõsise ohuga.

PS Sel teisipäeval käisin Riigikogus. Seal oli kontroll igati korralik, mu mapp valgustati läbi samasuguse masinaga nagu lennujaamas.

Lugu ilmus esmakordselt 2012 oktoobris