Jalgpalliajakirjanik Aet Süvari oli oma klassis kõige pisem (praegugi on ta vaid 158 sentimeetri pikkune), nii väike, et esimesse klassi minnes osteti talle kõige väiksem koolivormi number ja vanaema harutas sellegi lahti, et see veel väiksemaks teha. Et koolipingi tagant välja paista, istus Aet põlvili toolil. Abituriendid pidasid teda lasteaialapseks ja võtsid sülle. Nõukaaegsed kehalise kasvatuse normid – kui mitu meetrit palli visata, kui kõrgele hüpata, üle kitse karata! – käisid talle üle jõu (kitsest ei hüpanud ta kunagi üle, vaid puges selle alt läbi). Ülikooli lõpuni oli Aet, ütleme otse ja tema sõnadega – „spordikauge, isegi spordivaenulik!“.