See tekst on Reformierakonna aseesimehest, kirjutajaks Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige. Tekst on seega aprioorselt kallutatud, mingit neutraalsust pole oodata.

Välisministri kandidaadi ­Jürgen Ligi nimi kutsub minus juba üksteist aastat esile tugevaid emotsioone.

Algas kõik 2005. aasta oktoobris, kui härra Ligi nimetati kaitseministriks ja postile jõudes asus ta talle omase jõulisusega kritiseerima tollal kehtinud ja praegugi kehtivat kaitseväekohustust. Mille pooldaja ma olin tookord ja olen praegugi.

Kuna härra Ligi eelistab olla iseendale avalike suhete spetsialist, toimus meie vahel üpris mahukas meilivahetus, mille käigus ei hoidnud end tagasi ei mina ega tema.

Minister ütles välja originaalseid mõtteid. Leppisime kokku, et meie kirjavahetus ei toimunud ministri ja ajakirjaniku vahel, vaid need olid lihtsalt kaks kodanikku. Mis tähendas, et andsin härrasmeheliku (oh mind lolli) lubaduse materjali mitte kasutada.

Läks aeg. Härra Ligi saamisel rahandusministriks kulusid mu džentelmenlikud sentimendid nii õhukeseks, et otsustasin kunagise kirjavahetusega lagedale tulla.

E-postkastis sorides tabas mind üllatus – alles oli esimene ja viimane kiri, mõlemad napid ja mittemidagiütlevad, aga kogu vahepealne plahvatusohtlik materjal oli kadunud.

Edasi läheb juba põnevusjutuks – nimelt olin ma selle kirjavahetuse kunagi ka välja printinud, köites paberid mappi pealkirjaga „Kaitsevägi & kaitseliit“. Kui ma seda otsima hakkasin… Arvasite ära, kõik oligi nagu skandinaavialikus põnevikus à la „Sild“. Mapp oli toimetusest jäljetult haihtunud.

Seda kirjutades on mul suunurgad ülespoole. Vanem põlvkond mäletab nõukaaegset nalja, nagu oleks N Liidu suurimaks saladuseks asjaolu, et nii kompartei peasekretär kui ka poliitbüroo liikmed on täielikud lollpead.

Mulle meeldib mõelda, et Eesti Vabariigis on kusagil tegutsemas selleks volitatud isikud, kes hoolitsevad meie riigisaladuste hoidmise eest. Kõrvaldades osavaimal moel juhtpoliitikute idiotismi tunnusmärgid.

Ei saa muidugi välistada, et mingis somnambuulses seisundis kustutasin ma Ligi e-kirjad ise ning toppisin paberihunti väljatrükitud variandi.

Ma olen Eesti patrioot ja riigisaladuste hoidmine on ka minu südameasi.

Ent kahjuks ei seisa naaskel kotis. Nii ka lollus.

Kuidagi teisiti ei oska ma seletada kahe aasta tagust tragikomöödiat „sisserändaja poja“ Jevgeni ­Ossinovskiga. Majandusgeograafi haridusega endine kaitseminister ning tegev rahandusminister otsustas natukene torkida sisserändajate ja nende poegade tundeid, unustades ära, et sisuliselt kogu meie põlevkivienergeetika töötab nimetatud inimkontingendi ajude ja muskliga.

Ma ei hakka üldse meenutama, et Ida-Ukrainas juba toimus midagi, ja selle „midagi“ taustal kõlas rahandusministri filosoofilis-ajalooline targutamine nagu üles-alla hüplemine õhukesel jääl.

Targutamine maksis Ligile ministrikoha. Tema kohale asus ­Maris Lauri.

Valitsuses olla kergendatult hingatud, sest kabinetiistungid kippunud varem liiga pikaks venima. Endine minister suutnud mõnikord hakata vaidlema isegi rahandusministeeriumi spetsialistiga, kelle ta oli istungile ise kaasa võtnud.

Ligi suhe numbrite ja statistikaga on teistsugune kui lihtsurelikel. Ma elasin eelmise aasta veebruaris vaimustustundega kaasa Ossinovski, Partsi ja Ligi valimisdebatile Tartu Ülikooli raamatukogus, kus Ligi lahendas numbritesse ja statistikasse puutuvad küsimused nagu Aleksander Suur Gordioni sõlme läbi raiudes, öeldes oponentidele, et neil on valed numbrid, vale statistika, valed arvutusmeetodid.

Oleme harjunud kuulma Ligi suust fraasi „mina tean paremini“.

Ning nägema suutmatust tunnistada, et mõnikord ei tea. Üheteistkümne aasta tagune n-ö debatt kaitseväeteenistuse ajale jalgujäämisest on nüüd ümber lükatud nii Leedu kui ka Rootsi näitel (kunagised „eeskujuriigid“), aga Ligit teades võin vedada kihla, et ta enne sureb, kui tunnistab oma viga.

Ligi on julge ja tubli mees, kes ütleb välja, nagu asjad on. Tehes seda imelise kommunikatsioonivahendi abil, mida nimetatakse Facebookiks.

Arusaamatu, kuidas ta seal möllata jõuab. Minu isiklik kogemus ütleb, et see on kohutav ajaraiskaja. Mitte keegi minu tuttavatest, kes on tööga tõeliselt koormatud, ei leia aega, et jätta Facebooki maha rasvast jälge. Tipp-poliitikutel on seal tegutsemas PR-inimesed.

Ligi teeb kõike ise. Peksab segast ja tiražeerib seda.

Ja ikkagi ma usun ja loodan, et meil on kusagil keegi, kes suudab tema kõige hullemad mõtteavaldused ära kustutada ning paberihunti saata.

Aga nüüd on peaminister ­Rõivas võtnud vastu riigimeheliku otsuse saata Ligi taas kord rahvusvahelisele areenile, seekord mitte kaitse-, vaid välisministrina.

Mis tähendab, et meil ei õnnestu enam suurt riigisaladust hoida.

Huvitav on ette kujutada olukorda, kus keegi Euroopa kolleegidest võtab jutuks mõne probleemi (põgenikud, sanktsioonid, gaasitoru, majanduskasv, kaubanduskokkulepped) teistmoodi, kui asjast arvab härra Ligi, ja kui see kolleeg veel numbrid ka välja käib…

Mis võib siis juhtuda? Ükskõik mis. Isegi see, et ­konverentsisaali kaasa võetud välisministeeriumi ametnik, kes näost valgeks tõmbununa püüab oma ülemust vaigistada, saab kohapeal vallandamisteate. Sest ta on paljastanud end Kremli agendina.

Ma kardan Putinit, ma kardan Trumpi, ma kardan Erdoğani, ma kardan Ilvest, nüüd tuleb hakata kartma ka Eesti välisministrit. Veevalaja ajastu. Maailmas tulevad võimule suurelised hullud.