Andrei Hvostov: Putini mõistatus
Venemaa presidendi äsjane kadumine avalikkuse eest näikse omavat häid šansse muutuda aasta sündmuseks. Seda mitmel põhjusel.
Putini haihtumine põrmustab lõplikult pikka aega kedratud “infoajastu” müüdi. Kõik on teada, kõike on võimalik välja uurida. Müüdi murenemine sai alguse eelmisel suvel Ukraina sõjaga. Kõik vaatlejad, kelle töö on selliste konfliktide analüüs, olid sunnitud käsi laiutades tunnistama, et nad ei saa millestki aru. Kes, miks, kui kauaks, mis on lõplik eesmärk? Oli ridamisi oletusi, kuid puudus teadmine.
Kõrvulukustavaks muutus see teadmatus Malaysia lennuki allatulistamisega, mille järel räägiti kokku kõikvõimalikke asju, kuid vettpidavaid tõendeid kuriteo kordasaatja kohta ei esitatudki. Putini režiimi ümbritseva saladusloori tihedus sai järjekordse tõestuse nüüd, kui Putinil – maailma suuruselt teise tuumaarsenali käsutajal – õnnestus kümneks päevaks jäljetult kaduda.
Versioon sellest, et Putini kadumine võib olla tingitud vajadusest lahendada probleem Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõroviga, tundub usutav. Kui Putini režiimi üheks eesmärgiks on luua “vene maailm” (Русский мир), siis sellise projekti juures ei saa olla esirusikaks keegi mägilane Tšetšeeniast. Tehku ja toimetagu ta Groznõis nii nagu tahab, kuid Moskvas olgu madalam kui muru. Aga Kadõrov ei ole madalam kui muru. Juhul, kui ta on Nemtsovi tapmise taga, siis on ta sellega heitnud kinda Venemaa jõuametkondadele, andes neile lõplikult teada, et ta teeb, mis ise tahab.
Kellega Kadõrovit võrrelda? Võib-olla keskaegse sõjapealikuga? Ta on umbes nagu kümnenda sajandi viikingipealik Rollo, kes seadis end Seine’i suudmes sisse (tänases Normandias), võttes endale Prantsuse kuninga kaitsja rolli. Millega kuningas oli sunnitud leppima.
Näib, et ka Putin on Kadõroviga leppinud. Kas lõplikult, see on teine küsimus.
Putini kadumisel võib olla veel üks põhjus. Õigemini eesmärk. Pöörakem tähelepanu sellele, et Venemaa presidendi väljailmumise n-ö eelhoiatuseks oli Põhjamere laevastiku ning Lääne sõjaväeringkonna õppuste väljakuulutamine.
Putin justkui tahaks öelda Lääne liidritele, et te ei saa kunagi minu tegevust prognoosida. Mina kaon ära. Teie hakkate spekuleerima haiguste, iluoperatsioonide ja sünnitusmajade üle. Aga mina samal ajal… Aga mis siis, kui mina samal ajal istun avatud tuumakohvri kohal ning mediteerin punast nuppu vaadates, mis siis, ah?
Putin näikse ütlevat maailma liidritele: kui te tahate mingitki kindlust saada minu käitumises, siis võtke mind tagasi G7 klubisse ja üldse kõikidesse oma ühingutesse ja kohvilaudadesse. See, mis te mulle Austraalias G20 kohtumisel korraldasite, kui ma pidin üksinda hommikusöögilauas istuma, ei olnud teist tark tegu.
Austraalia G20 järel ootamatult ägenenud sõjategevust Ukrainas on seletatud muu hulgas Putinile osaks langenud solvanguga. Kusjuures, pange tähele – Vene isevalitseja saavutas mingil määral oma tahtmise. Ei läinud palju aega, kui Saksa kantsler ja Prantsuse president olid kõpsti Moskvas kohal, et hakata suhtlema inimesega, keda nad Austraalias demonstratiivselt olid eiranud. Järgnesid Minski läbirääkimised, kus Putin oli taas see isik, kellega kõik olid sunnitud suhtlema. Kohtumise fotodelt on näha tema põlglik-rahulolev näoilme.
Isikliku ego rahuldamine? Võib-olla. Ent samavõrd on tegemist heidutustaktikaga. Putini tulekul võimule küsiti Läänes “Kes on härra Putin?”. Nüüd, pärast tema viieteistkümneaastast võimulolekut küsitakse seal: “On mr Putin hulluks läinud?”
Ei tea. Putini kümnepäevane kadumine ei muuda sellele põletavale küsimusele vastuse leidmist sugugi kergemaks.
See tekitab ohutunnet. Mis võibki olla eesmärk.
