Kaitsepolitsei tehniline spetsialist Uno Puusepp oli pikk kõhn mees, kes ei paistnud silma millegi erilise poolest. Loomult vaikne, rääkis tasasel häälel ning teistega palju läbi ei käinud. Tema ülemus nii KGB päevil kui ka Kapos Vladimir Veitman oli hoopis jutukam ning elavam suhtleja. Uno nokitses endamisi. “Suur osa meist ei teadnud tema nime ega nägu,” iseloomustab endine kolleeg. Üheks põhjuseks oli seegi, et Uno ja teised tehnikud töötasid peamajast eraldi ning need, kes Puuseppa ­nägupidi teadsid, kohtusid temaga vahest vaid mõne korra aastas.

Puusepa karjäär Kaitsepolitseis kestis peaaegu 20 aastat, novembrist 1991 kuni aprillini 2011. Neist ligi 15 aastat teenis ta väidetavalt ka FSBd. Pensionile jäänuna elas Puusepp koos abikaasa Valentina ja täiskasvanud pojaga rahulikku elu Tallinna külje all Peetri külas. Rahu sai otsa augustis 2013, kui Kapo vahistas Veitmani. Ligi kolm kuud hiljem mõistis kohus riigireeturi 15 aastaks vangi. See oli selge ohusignaal Puusepale, kes taipas, et tema võib olla järgmine. Veebruaris 2014 lahkus Puusepp Venemaale, mis väidetavasti jäi Kapol märkamata. Suvel sõitsid talle järele ka naine ja poeg. Oma maja Peetri külas müüsid nad maha.

Hirmunud endine agent oli hea materjal FSB-le – ta oli sunnitud tegema kõike, mida temalt taheti. Ka matrossovlikult käituma. Ainult et Matrossov langetas otsuse ise, Puusepa eest tegi seda aga tema leivaisa. Nädalavahetusel pomm lõhkeski. FSB lavastatud ja NTV teostatud propagandafilmist “Meie mees Tallinnas” sai avalikkus teada, et seesama tasane mees oli FSB eriagent Kapos. Palju kõvem mees kui Eesti vastuluure paljastatud Vene “mutid” Kapos Aleksei Dressen ja Vladimir Veitman. Midagi venelaste kuulsaima agendi Kim Philby sarnast.

Kuidas sattusid Puusepa kätte NTV filmis korduvalt eksponeeritud dokumendid, nende seas kirjavahetus välisminister Urmas ­Paetiga ning teiste Lääne luureteenistustega? Või kuidas sattus tema kätte luure operatiivinfo?

FSB väidetud mahus ilmselt ei kuidagi. “Tema käest ei käinud läbi mingeid dokumente, välja arvatud talle määratud töökäsud. Ja tal polnud ka võimalust dokumente hankida, kuna ta töötas mujal,” väidab endine kolleeg.

Filmis näidatud salajaste dokumentide hulgas olid ilmselt Puusepa enda tööd reguleerivad eeskirjad. Paraku aga ka muud.

“Kriminaalse Venemaa” laadis pihtimus telekaamerate ees näib suures osas olevat FSB looming, mille Puusepp pähe õppis ja ette kandis. Kusjuures tasub tähele panna “näitleja” närvilist kehakeelt. Aga tegelikult polegi väga oluline, kas Puusepp oli FSB agent aastast 1996 või kas ta seda tööd tegi tõepoolest ilma rahata, nagu ta väidab. Oluline on hoopis see, miks FSB oma “super­agendi” nüüd avalikustas.

Eduka agendi avalikustamine ja telesse tirimine on kahtlemata erakordne ja mõistetamatu samm ühelt eriteenistuselt. Näiteks II maailmasõja eelse Eesti sõjaväeluure ülem Richard Maasing tegi hiljem koostööd Briti luurega, mis on tänaseni seitsme luku taga: britid pole avalikustanud isegi tema nime, toimikutest kõnelemata.

FSB käitumisele võib leida mingi seletuse, kui paigutada toimunu suuremasse pilti.

Tõenäoliselt kulus video “Meie mees Tallinnas” tegemiseks mõni kuu, millele omakorda eelnes eeltöö FSBs. Nii asetub Puusepa juhtum Eston Kohveri omaga samasse aega ja see annab alust oletada, et mõlemat võidi valmistada koos ette. Mõlema juhtumi puhul ilmneb sarnane sõnum: Kapo on nii käpardlik ja ­ebaprofessionaalne, et suudab eksisteerida vaid ameeriklaste armust. Kõnekas näide selle kohta on FSB versioon Veitmani loost: ameeriklaste käsul “mutti” jahtinud kapokad tabasid süütu mehe, pressisid talt ülestunnistuse jõuga välja ja panid ta seejärel vangi.

Kahtlemata oli FSB-le valus alla neelata Dresseni ja ­Veitmani paljastamine, kuid need pole saadud hoopidest kaugeltki valusaimad. Seda on aimata FSB vastusammudest, milles on paras annus kättemaksuiha ja meeleheidet.

Ent eelkõige Venemaa vaatajaile mõeldud filmist “Meie mees Tallinnas” kumab läbi ka hoiatus venemaalastele: kõiki Kapo heaks töötavaid reetureid ootab paljastamine ja karistus. Ju FSB-l on, mida karta, ju on haavu, mida Lubjankal siiamaani lakutakse. Või oli etturi ohverdamine hoopis katse päästa tule alla sattunud kuningat?

Teisalt, poleks olnud Krimmi annekteerimist ja sissetungi Ida-Ukrainasse, millele omakorda järgnes Lääne surve Venemaale, oleks võib olla jäänud olemata nii Kohvri röövimine kui ka Puusepa avalikustamine. Nii nagu poleks Vene sõjalennukite uputust Läänemere kohal ilma Krimmi ja Ida-Ukraina tõttu kehtestatud sanktsioonideta. See on Venemaa viis survele vastata.

Selles kontekstis ei tundugi üllatavad sammud enam nii üllatavana. Pigem on põhjust valmis olla Venemaa järgmiseks sammuks, sest Kohver-Puusepp võib olla pelgalt avang. Haavatud loom on ettearvamatu ja ohtlik.