“Näete, ma ostsin just uusi inimesi.”

Ott Kadarik avab karbikese, sees väikesed plastmassfiguurid. Pearättidega naised. Mustanahalised mehed. Tuleviku eurooplased, kelle jaoks Ott Kadarik ja Mihkel Tüür maju projekteerivad. Nad ostavad inimesi karbikaupa – 60 eurot 200 inimest, spetsiaalne nišitoode arhitektide jaoks, kes makette ehitavad ja projekte joonestavad.

“Eestis vaieldakse 400 pagulase üle, aga meie projektis saab 250 korda 250 meetrile 500 inimest ära mahutada!”

Pagulastulv toob uutmoodi nõudlust – vaja on teisaldatavaid WCsid, telke ja moodulmaju. Sõja jalust Euroopasse tulijatest on 65% üksikud mehed vanuses 18–35 eluaastat. Kadariku ja Tüüri projekt näeb ette, et nad pandaks elama kahekaupa tubadesse, iga kolme toa peale kööginurk, vannituba, WC. Tellija on neil olemas: üks laager ühte, teine teise Saksamaa suurlinna. Eesti arhitektidel on sündimas põgenikelaagrite moodulsüsteem, mida saab kergesti püsti panna sinna, kus vaja. Majad ehitataks Saksa elamuehitusstandardite järgi. See tähendab, et nad peavad vastu pidama sama kaua nagu teisedki elumajad. Aastakümneid.

 Esimese võistlustöö esitasid kahasse 1997. aastal. Selleks oli Tartu Tamme staadioni tribüün. Nad tulid teiseks.
 Mihkel Tüür töötas aastatuhandevahetusel aasta

Washington D.C-s. Büroo, kus ta töötas, projekteeris muuseas hotelli Kasahstani Astanasse. Mitu korrust sellel oli?

“Ei mäleta, aga ilmselt oli neid väga palju!” ütleb Tüür.

 Porto Franco pindala on ligikaudu 120 000 ruutmeetrit. Selle arhitektuuriosa projekteerimine on hinnanguliselt 10–12 inimese kolme aasta töö. Lepingu summa võib olla seitsmekohaline arv, sosistavad Eesti arhitektid. On, mille nimel võidelda.

Kahekorruselised puitmajad, helged, suurte akendega, väljast kaetud klinkerplaadiga, et nad kergesti ei süttiks – olgu hooletul suitsetamisel või kurja inimese käe läbi.

Nendest majadest peab saama äriidee Eesti puidutööstusele.

“Mõelge, Saksamaal on praegu 700 000 pagulast, jõuluks saabub miljon, talv on tulemas, külmaga telgis ei ela!” ütleb Kadarik.

Kadarikul ja Tüüril on hea nina. Nad reageerivad sellele, mille peale on nõudlus. Kui oli majandusbuum, ehitasid nad Rotermanni kvartalisse ulmelist ja kallist arhitektuuri. Kui tuli majanduskriis, hakkasid nad projekteerima ökonoomseid kaste. Nemad projekteerisid Eesti paviljoni Milano EXPO-le, aasta betoonehitisena tunnustatud Tondiraba jäähalli, Tartusse kerkib uus kaubamaja nende projekti järgi. Ja nüüd reageerivad nad pagulaskriisile.

Lisaks heale ninale on neil olnud sületäis õnne. Nad on 39aastased, kuuludes arhitektide põlvkonda, kes sai kohe pärast õpingute lõpetamist oma büroo käima lükata. Koos arhitekt Villem Tomistega loodud büroo Kosmos ampsas endale möödunud kümnendi maiuspalad – Rotermanni kvartalist Aia tänava uhke musta majani. Viis aastat tagasi lõid Kadarik ja Tüür Kosmosest lahku. Uue büroo nimi sai soliidne: Kadarik, Tüür – omanike nimed tähestiku järjekorras. Neil läheb endiselt hästi: 16 töötajat, 150ruutmeetrine büroo Telliskivi loomelinnakus.

Arhitektide tandem esindab neid õnnesärgis sündinuid, kes saavad oma elus ühendada eneseteostuse, perekonna, maailma parandamise.

“Tänapäeva noortel arhitektidel on oma bürooga alustada palju raskem, isegi võimatu!” ütleb Tüür. Nõuded on nii palju karmimaks läinud. Kui nende ülikooliajal mahtusid võistlustöö tingimused ära kolmele lehele, siis nüüd ulatuvad need kolmesajale lehele. Vaja on näidata käivet, varasemat kogemust, kõike…

“Tüür ja Kadarik on sedasorti mehed, kes teevad hästi ratsionaalset ja pragmaatilist arhitektuuri,” ütleb nende kohta kolleeg.

Ratsionaalsus ja pragmaatilisus on põhjus, miks Kadarik ja Tüür on viimastel päevadel sattunud ajakirjanduse röntgeni alla. Nad osalesid Porto Franco arhitektuurivõistlusel (“Kõik töötasid selle nimel, Ott, Mihkel, Kristi, Tanel, Aleksei, Marleen, Viktoria, Kostja, Kadri, Liis ja Uku!” ütleb Tüür).

Arendaja oli aga arhitektuurivõistluse välja kuulutanud tingimustel, mis ei vastanud detailplaneeringule, oli surunud läbi endale sobiva seadusmuudatuse ja pannud kokku žürii, mida arhitektide liit ei pidanud sõltumatuks. Võistluse võitis Briti büroo Chapman Taylor, Kadarik ja Tüür jäid teiseks. Kui kisa võistluse ümber suureks tõusis, teatas Porto Franco, et sõlmib projekteerimislepingu Kadariku ja Tüüriga.

Arhitektide liidu meelest pidanuks žürii uuesti kokku tulema, Kadarik ja Tüür aga teatasid, et nemad tulid teiseks, milles probleem. Osa arhitektide liidust peab neid seega “streigimurdjateks” – liit protestib arendaja vastu, nemad kaks aga lähevad mänguga kaasa.

Kui arhitektuurivõistlusel osaled, siis on kaks põhimõtet, ütleb Kadarik. Esiteks, ära kritiseeri teise tööd! Teiseks, ära kiida enda oma.

Kadarikul on kaks last (ta abikaasa Akiko on jaapanlanna). Tüüril on kolm last. Kadarik sõidab oma Vase tänava kodust (kolmetoaline korter nõukaaegses paneelmajas) tööle trammiga, Tüür tuleb Pirita-Koselt, kus ta elab 50 aastat tagasi valminud paarismajas. Esmaspäeval kell 16 lahkub Kadarik töölt: laps on vaja eelkoolist ära tuua. Eelkoolist läheb ta tööle tagasi. Laps istub Kadariku töölaua kõrval õhtul kaheksani.

Foto: Illustratsioon: Aivar Juhanson