Mai keskpaigas asus Jüri Luik ametisse välisministeeriumi asekantslerina. Uus töö polnud õieti veel alatagi jõudnud, kui helises telefon – teises otsas värskelt IRLi esimeheks valitud Helir-Valdor Seeder, kes kutsus Luige kohtumisele. Seeder ütles keerutamata, et Luik võiks saada kaitseministriks. Luik võttis väikese mõtlemisaja, aga ütles „jah“.

Luik selgitab, et võttis kaitseministri koha vastu kohusetundest. Välispoliitiliselt on ajad keerulised, elukutselise diplomaadi jaoks aga huvitavad. Sisepoliitiline seis on samuti segane ning IRLi enda olukord pole ka kiita. Kuigi Jüri Luik ei ole parteipoliitikas enam väga ammu aktiivne olnud, on IRL ikkagi tema koduerakond. Ja kuna Marko Mihkelson ‒ kelle CV iseenesest võiks kaitseministri kohale sobida ‒ ei sobi IRLis praegu võimul olevale seltskonnale, siis nagu ei jäägi tegevpoliitikutest kedagi võtta. Selline on poliitiline loogika.

Luige pädevuses ei kahtle keegi. Julgeolekupoliitika alal on Eestis väga raske leida kedagi, kes oleks temast kogenum.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel