Katkendi kohaselt on Trumpil ettekujutus, et eksisteerib telekanal, mis näitab 24 tundi ööpäevas vaid gorillasid. Trumpi rahustamiseks monteeris personal eri gorilla-dokfilmid kokku ja kandis materjali Trumpi telerisse üle. Kuid Trump ei olnud rahul. Ta kaebas, et kanal on jama, sest gorillad ei kakle omavahel. Sisu lõigati uuesti ümber, misjärel võis õnnelik Trump kuni 17 tundi järjest kaklevaid gorillasid vaadata.

Paraku oli tegu naljaga. Sellist lõiku raamatus ei ole, lugu gorillakanalist ei toimunud. Ometi kogus postitus Twitteris üle 26 000 jagamise ja 87 000 like’i. Sugugi kõik ei mõistnud, et tegu on pilaga. Netflix palus, et inimesed ei päriks enam infoliinilt gorillakanali kohta. See iseloomustab Trumpi-aegse Ameerika seisundit, kus kõige pöörasem – kahjuks mitte heas mõttes – on ühtäkki igapäev.

Seda segadust kasutab ­Michael Wolff „Tuld ja tõrva“-raamatus ära (sala)kavalalt ja häbitundeta. Nii jutustab ta loo mehest, kes tahtis saada maailma kuulsaimaks inimeseks, kuid valiti hoopis presidendiks. Kes võidu järel koges tunnetuslikku ebakõla – segadus, uskmatus, hirm –, kuid veenis end siis, et jah, ta sobib tõesti suurepäraselt maailma võimsaima riigi juhiks. Kes on tähelepanuvõimeta ega tea mitte ühestki asjast mitte midagi (välja arvatud ehitus). Kes vihast, vimmast ja enesehaletsusest hoolimata soovib vaid, et teised teda armastaksid ja tunnustaksid („Suur sooja südamega pärdik,“ tõdeb Valge Maja endine peastrateeg ja liitlane Steve ­Bannon mitte üleliia tunnustavalt.

Trumpi soovidest arusaamine võrdub nuputamisega, mida laps tahab, iseloomustab Valge Maja endine asekabinetiülem Katie Walsh.

Poliitika Trumpi ei huvita, keerulisemad teemad käivad talle üle jõu. See saab kiiresti selgeks ka teistele, kes näevad selles võimalust oma huvide läbisurumiseks („Trump kirjutab alla kõigele, mis talle ette söödetakse“). Üheks põhiliiniks ongi Valges Majas toimuv võimuvõitlus, millele annavad tooni radikaalist kaosekülvaja ­Bannon ning Trumpi peavoolu suunavad väimees Jared Kushner ja tütar Ivanka.

Kõik üritavad mõista, mida Trump tahab, kuid see osutub üliraskeks ülesandeks, sest esiteks Trump ei tea ise ka; teiseks ihkab ta ühel päeval üht, teisel teist; kolmandaks – teda üldse ei huvita. Trumpi soovidest arusaamine võrdub nuputamisega, mida laps tahab, möönab Valge Maja endine asekabinetiülem Katie Walsh.

Endise pressiesindaja Sean Spiceri sõnul võis Trumpile rääkida ükskõik mida, aga ta teadmised olid piiratud ja kui räägitu oli vastuolus tema seniste ­arusaamadega, siis ta lihtsalt ei uskunud sind. Kõik Trumpi teadmised näisid alati olevat õpitud tund tagasi ja paistsid pooltoored. See ei sisenda väga kindlust, et Trump ka tegelikult meist ja meie e-riigist midagi teab, nagu kinnitas ERRi aastalõpuintervjuus president Kersti Kaljulaid.

Kaoses on ka Valge Maja personal. Käsuahelaid ei eksisteeri, inimesed justkui töötavad, aga ameteid neil pole, suvalised isikud käivad koosolekutel, leerid tülitsevad jne. Ainsana olevat eluga rahul asepresident Mike Pence, kes näeb tõsist vaeva, et Trumpi mitte ärritada. „Minu teha on matused ja lindilõikamised,“ oli ta kinnitanud.

Wolff väidab, et tegi raamatu jaoks üle 200 intervjuu, kuid ­teosele annavad iseloomu selles sisalduvad kuulujutud, mida küll läbivalt kindlas kõneviisis esitatakse. Lisaks klatši mõõdutundetule edastamisele heidavad kriitikud ette, et Wolff on infoga lohakalt ümber käinud, mistõttu sisaldab raamat hulga vigu. Näiteks kirjutas Wolff, et meediamogul Rupert Murdoch nimetas Trumpi pärast telefonivestlust nõdrameelseks („What a ­fucking moron“), aga raamatus on see asendunud idioodiga („What a fucking idiot“).
Illustratsioon Aivar Juhanson

Sellise kõmu peale võiks muidugi silmi pööritada, kuid Trump on New Yorgi inimene ja Wolff läbi ja lõhki New Yorgi keskne autor. Nii kirjeldab ta tegelikult, mida Suure Õuna eliit – nende arvamusest hoolib Trump enim – presidendist räägib.

Kuidas klatš levis? Valges Majas otsiti pidevalt lekitajaid, kuid tegelikult lekitasid infot kõik ja suurtes kogustes: „Trumpi ametiaja teiseks nädalaks näis, et igaüks Valges Majas peab isiklikku lekitajate nimekirja ja annab endast parima, et lekitada enne, kui nende endi kohta lekitatakse.“

Lekitamist kasutati mõjutusvahendina, mis tekitas aga olukorra, kus president pidas peavoolumeediaga vihast sõda, aga Valge Maja sai läbipaistvamaks kui kunagi varem. Nii väidetakse raamatus, et just Trumpi toonane suur sõber Bannon lekitas New York Time­sile, kuidas hommikumantlis riigipea öötundidel Valges Majas ringi komberdab ja üritab ­lampe põlema panna. Ükski artikkel polevat Trumpi nii endast välja viinud kui see.

Kuid peamiseks lekitajaks muutus president ise. Wolff kirjeldab, kuidas Trump tegi kaeblikke kõnesid sellistele tuttavatele, kel polnud mingit põhjust tema nutulaulu enda teada hoida.

Trumpi advokaadid püüdsid raamatu ilmumist takistada. Võiks küsida, miks üks järjekordne raamat – vildakate pooltõdedega pealegi – nii närvi ajab. Üks võimalik vastus on, et see teeb Trumpist õnnetu ametivangistuses vanainimese. Täieliku luuseri, teisisõnu. Ja see on Trumpi suurim hirm.