Martin Helme - nädala tülinorija
Martin Helmet (41) on võimatu meediapildis mitte tähele panna. Ta avaldused ja laused mõjuvad umbes nagu
KLIRR-KLARR-KLIRR!
Ja tähelepanu koondubki talle. Pole ühtegi aastaaega, kui seda poleks juhtunud. Kui rahvuskonservatiivide hoog korraks justkui vaibubki, tekib kohe uus või taasavastatud vana teema (näiteks eutanaasia), mille ümber EKRE kõminal oma trummi taob:
MÜRTS-KÄRTS-PÕNTS!
Ise oleme ajakirjanikena ka selles süüdi. Võimendame pealkirju, rebime asju kontekstist välja. Aga Helme laused müüvad. Iga tema avalduse peale järgneb kohe:
LAIK-SÄUTS-KOMMENTAAR!
Sest ta avaldused ei jäta kedagi külmaks. Mõnele meeldivad, mõnele kohe üldse mitte. Osava kõnemehena Helme teab seda, ta norib meelega tüli ega karda olla mõne valijagrupi seas vihatud. Ainult Martin Helme julgeb poliitikuna öelda:
MA TAHAN, ET EESTI OLEKS VALGE RIIK!
Üks väheseid poliitikuid, kes oskab tekitada sama suurt vastukaja, on Jevgeni Ossinovski. Aga teised...
Kuuldud ajateenistuses: „See Tsahkna on ju mingi puine tüüp. Ja kes see Pevkur üldse on?“
Kuuldud sugulastega kokkusaamisel: „Kas see president on siis Kaljulaid või Kaljurand?“
Kuuldud eikuskil: „Mina tean, kes on Vabaerakonna tõusvad tähed!“
Kuulutus Comarketi stendil: „Õpetan ümara tegumoe algtõdesid. Helista büroosse. J. Ratas.“
Aga Helme kallal õiendavad ainult liberastid, kallutatud meedia (iseäranis „paduvasakpoolne Eesti Päevaleht“) ja ajupestud noored. Ja siis Helme paneb vastu. EKRE poolehoidjad hüüavad:
TOHOH-OH-VOHH!
Või siis pikemalt:
„Kus nüüd Martin alles ütles! Just!“
Ainult ühe erakonna poliitikud julgevad rääkida asjadest „nii, nagu nad on“: