Martin Helmet (41) on võimatu meediapildis mitte tähele panna. Ta avaldused ja laused mõjuvad umbes nagu

KLIRR-KLARR-KLIRR!

Ja tähelepanu koondubki talle. Pole ühtegi aastaaega, kui seda poleks juhtunud. Kui rahvuskonservatiivide hoog korraks justkui vaibubki, tekib kohe uus või taasavastatud vana teema (näiteks eutanaasia), mille ümber EKRE kõminal oma trummi taob:

MÜRTS-KÄRTS-PÕNTS!

Ise oleme ajakirjanikena ka selles süüdi. Võimendame pealkirju, rebime asju kontekstist välja. Aga Helme laused müüvad. Iga tema avalduse peale järgneb kohe:

LAIK-SÄUTS-KOMMENTAAR!

Sest ta avaldused ei jäta kedagi külmaks. Mõnele meeldivad, mõnele kohe üldse mitte. Osava kõnemehena Helme teab seda, ta norib meelega tüli ega karda olla mõne valijagrupi seas vihatud. Ainult Martin Helme julgeb poliitikuna öelda:

MA TAHAN, ET EESTI OLEKS VALGE RIIK!

Joonistas Aivar Juhanson.

Üks väheseid poliitikuid, kes oskab tekitada sama suurt vastukaja, on Jevgeni Ossinovski. Aga teised...

Kuuldud ajateenistuses: „See Tsahkna on ju mingi puine tüüp. Ja kes see Pevkur üldse on?“

Kuuldud sugulastega kokkusaamisel: „Kas see president on siis Kaljulaid või Kaljurand?“

Kuuldud eikuskil: „Mina tean, kes on Vabaerakonna tõusvad tähed!“

Kuulutus Comarketi stendil: „Õpetan ümara tegumoe algtõdesid. Helista büroosse. J. Ratas.“

Aga Helme kallal õiendavad ainult liberastid, kallutatud meedia (iseäranis „paduvasakpoolne Eesti Päevaleht“) ja ajupestud noored. Ja siis Helme paneb vastu. EKRE poolehoidjad hüüavad:

TOHOH-OH-VOHH!

Või siis pikemalt:

„Kus nüüd Martin alles ütles! Just!“

Ainult ühe erakonna poliitikud julgevad rääkida asjadest „nii, nagu nad on“:

EKRE!

Kas sügisel hakkavad nad Tallinna linna valitsema?

Ei taha palju uudiseid lugeda

Kui palju sa siis meediat tarbid?
„Üritan võimalikult vähe. Pealkirju loen. Kui keegi saadab mõne tähtsama loo, viskan pilgu peale. Aga loen palju ingliskeelset meediat, näiteks Telegraphi.“

Sõpru pole vajagi

Mulle tundub, et sa oled üks vähestest juhtivpoliitikutest, kes saab pihta infomüra ajastule.
„Nojah... Meid süüdistatakse populismis minu arust asjata. Eks saavad teised ka (ajastust) aru, aga, vaata, valitsuses muututakse mugavaks. Ei ole vahet, kas võimul on Reformierakond või Keskerakond. Meie sõpru ei otsi. Ei ole kunagi otsinud ja ei hakka otsima ka. Oleme parketikõlblik küll, presidendivalimised näitasid ära.“

Kes on väike, see olgu vali

Kui oled väike tegija, siis peadki kärkima ja karjuma. Muidu ei võeta kuulda. Meedia tahab verd. Rohelistel ei ole üldse kõlapinda.
„Ökofašistid Eestis läbi ei löö, jah. Tunnen Roheliste uut juhti natuke. Rail Balticu vastases grupis oleme koos. Tema muretseb küll siilide ja jäneste pärast, mina vaatan majanduslikku poolt.“
Vabaerakonda ka enam ei kuulata.
„Mul on isegi natuke kahju neist. Teevad tublisti tööd, loevad eelnõud korralikult läbi, tegelevad korruptsioonivastase võitlusega. Aga nad on jäänud munema, istuvad rahamäe otsas ja seda kasutusse ei pane. Mis kasu niimoodi sest tublist ja vagast tööst on?“

Detailid-detailid

Kas nüansimeelel ja detailidel on üldse kohta avalikkuses?
„On, aga tavaline valija ei taha kuulata poliittehnoloogilisi detaile. Ta tahab, et keegi ütleks asjad välja nii, nagu nad on. Et „voh, näed, ütleski ära!“.
Minu tuttavad ei jaksa enam lugeda poliitikast. Nii palju sõnavahtu.
„Jah, ükskõiksus, teatavat sorti apaatsus poliitika vastu on tegelikult süvenenud, mis sobib eelkõige võimulolijatele.“

Elagu Koit Toome

„Viimane hea suvekontsert, kus ma käisin, oli Anne Veski ja Koit Toome oma. Mulle Koit meeldib, ta oskab esineda.“