LOE KA: Anne Mere - mitte lihakombinaadi raudne leedi, vaid "soe, sõbralik, tundlik"

Teisipäeva, 17. oktoobri hommikul kell pool kaheksa saabuvad Rakvere lihakombinaati tapaliini 30 töölist. 20 kilomeetri kauguselt Kundast sõidab autoga kohale 47aastane Zhan Kolpakov. 57aastane Väino Viin elab kombinaadist viie kilomeetri kaugusel Sõmeru vallas ja tema tuleb tööle suviti rattaga, lumisel ajal aga kõnnib bussipeatusse. Mõlemad on kombinaadis töötanud 27 aastat.

Hommikul kell pool kaheksa tõmmatakse tavaliselt viimane suits, teritatakse nuge. Esimesed loomad tõstetakse tavaliselt liinile kell 7.45. Täna aga jääb 30 töötajast 27 suitsuruumi istuma.

On teisipäev, veiste päev. Hommikupoole tapetakse ja töödeldakse tapaliinil iga tunniga 72 veist. Lõuna ajal hakatakse „tegema“ sigu, tunnis 130. Täna edeneb töö vaevaliselt. Tapaliinile kiiruga leitud asendajad jõuavad ette võtta vaid mõne veise tunnis.

Töö on ränk, loomad rasked, ruum palav. Loomadest tuleb soojust, soolikad tuleb visata kuuma vette, meestel on ees põlled, mis ei lase õhku läbi, ning peas kiivrid ja kaitsemütsid. „Haudud seal nagu omas mahlas!“ ütleb Väino Viin.