Kevad 2017. Draamateatri väike saal. Algab Ingmar Bergmani näidend „Saraband“. Publik istub saalis, tuled lastakse hämaraks, saaliteenindajad sulgevad uksi. Juba istub hämaral laval kiiktoolis üks peategelasi, Johann (Martin Veinmann), pleed põlvedel.

Ja siis, nagu ikka, siseneb saali veel paar hilinejat – daam, kontsadega, tüse. Ja härra, kleenuke.

Nad hiilivad. Nende kohad on esimeses reas. Kikivarvul ja hingeldades, keeleots hammaste vahel. Paraku on esimese toolirea ja lava vahel nii vähe ruumi, et mees ja naine peavad oma kohtadele liikuma vaat et üle lava.

Järsku käib mürtsatus ning daam kukub poolest kerest auku.