Lõbus sumin lakkas, kui 20. augustil presidendi ­vastuvõtul Kadriorus Roosiaias tõusis kõnepulti sinakashallis pintsakus noormees. See oli selle suve tuntuim nägu – noor helilooja ja dirigent, üks suvise noorte laulupeo ideekavandi autoreid Rasmus Puur. Ta oli hommikul kõne ühe soojaga paberile visandanud, selle sõbrale ülevaatamiseks saatnud, veel mõned mõtted lisanud ning esitas selle nüüd peast.

Külalised kuulasid hämmeldunult, kuidas mees rääkis suurtest teemadest – vabadusest, iseseisvusest ja Eesti piiride avanemisest tulenenud alaväärsuskompleksist.

„Kui teha midagi esimest korda, siis toetatakse, teisel korral aga virutatakse,“ kõneles Rasmus.

Vahetati pilke. Tabavad mõtted. See polnudki kõne, vaid pigem vestlus rahvaga. Mitte ühtegi üleliigset sõna! Aga millest selline impulss?

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel