Ükskõik mis nurga alt üks elukutseline Eesti spordivinguja Saskia Alusalut ka vaataks, tuleb tal ikka pettuda. Saskias pole lihtsalt midagi, mille kallal viriseda.

Naissportlaste näägutamiseks on alati hea kasutada vana head hukkamõistu teemal, et „oma asja ta ju oskab, aga no küll on kole!“. Saskia puhul seda kasutada ei saa. Tema ilu oli esimene, mida kogu maailm olümpia avatseremoonial märkas. Saskia on ilus isegi pärast 30tunnist lennureisi olümpialt koju saabudes ja see on juba omaette saavutus. Veelgi vähem on inimesi, kes näeks pärast sellist lendu head välja, kandes seejuures silmini tõmmatud ludu suusamütsi. Saskia on üks neist. Ta oli tõesti imeilus, kui astus üleeile südaööl selle suusamütsiga kroonitult Tallinna lennujaama saabuvate lendude väravast välja. Teda oli kogunenud tervitama mõnikümmend inimest. Saskia seisis rahulikult, käed kõrval, ja kuulas tänusõnavõtud ära ilmel, mis näis ütlevat, et jah, sai korralik töö tehtud, aga mis nüüd nii väga siin seletada.

See on veel üks hoop hukkamõistmisnurka otsivale eestlasele, kes lootis, kuidas saab pärast olümpiat ilkuda: näe-näe, ilus ta ju on, aga kasu polnud tast ikka midagi!