Järgmisel nädalal algab üleeuroopaline kriiskamine, mis kestab kuni kaks aastat. Käivitab selle Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Günther Oettinger, kes ütleb, kuidas komisjoni arvates tuleks Euroopa Liidu eelarve ümber teha.

Brexit teeb muutused möödapääsmatuks. Koos brittidega lahkub ELi eelarvest umbes 13 miljardit eurot.

See eelarve, olgu öeldud, oli pisike ennegi. Täpsemalt vaid üks protsent Euroopa SKTst. Ühe eurooplase kohta kulub Euroopa Liidul aastas 313 eurot.

Seda on haledalt vähe.

Võrdluseks: Saksamaa eelarve on Euroopa Liidu omast üle kahe korra suurem. Ühe sakslase kohta kulutab Saksa liiduvalitsus tervelt 4100 eurot aastas.

Eestiga võrreldes on Brüssel lausa hüperkooner. Meie tilluke, ent teadupärast väga kallis riik kulutab sel aastal lausa 7800 eurot iga elaniku kohta.

Ja ometi on see Brüsseli pisku olnud meie ja meie Ida-Euroopa saatusekaaslaste jaoks tohutu ja pidev rahalaviin.

Näiteks Poola saab käimasoleva seitsmeaastase eelarveperioodi jooksul Euroopa Liidu vahenditest abi ja laenu ligi 77 miljardit eurot. Meiegi saame sealt ligi kümme protsenti iga-aastasest eelarvest.

Varsti ilmselt enam mitte.

Eestiga võrreldes on Brüssel lausa hüperkooner. Meie tilluke, ent teadupärast väga kallis riik kulutab sel aastal lausa 7800 eurot iga elaniku kohta. Ja ometi on see Brüsseli pisku olnud meie ja meie Ida-Euroopa saatusekaaslaste jaoks tohutu ja pidev rahalaviin.

Komisjon tahab ümber teha mitu senist rahastamispõhimõtet. ­Esiteks ei ole (seni veel välja kuulutamata plaani järgi) ainumäärav enam riikide elatustase. Rikkamad riigid, eriti Lõuna-Euroopas hakkavad saama rohkem, mahajäänum Ida-Euroopa vähem. Kui lekkinud info tõele vastab, võetakse arvesse tööpuudust, finantskriisi järelmõjusid (sealhulgas ka halvast majandamisest tekkinud laenuintressikoormat), probleeme hariduses, seda, kui palju üks või teine riik panustab suurte probleemide, nagu pagulaskriisi või kliimaprobleemide lahendamisse.

Lisaks on komisjoni soov lisada ka tingimuslikkus: riigid, kes ei järgi euroopalikke väärtusi ja standardeid (loe: Poola ja Ungari), võivad osast väljamaksetest suu puhtaks pühkida.

Ja nüüd on küsimus, kuidas Eesti valitsus meie huvide eest seista kavatseb.

Me võime käituda nagu hüäänikari, kes tormab korjuse kallale, võime lõriseda ja krabada endale iga viimast kui tükki ning karjuda, et ükski meile kahjulik muudatus meile kindlasti ei sobi. Ida-Euroopa on nii palju kannatanud, päästke meid, te südametud ja paksud!

Või me võime olla konstruktiivsed ja mõista ka teisi riike ning nende sisulisi argumente. Eriti neid riike, kes kogu selle söömaaja kinni maksavad, ning valida endale positsiooni, mida me pikas vaates toetada võiksime ka siis, kui me äkitselt ise juba netomaksjad oleme. Sellest on Eesti siiski hetkel veel päris kaugel.

Nii peaksime keskenduma enda elulistele huvidele nagu näiteks ühendusteed muu Euroopaga, kaitsekoostöö, ühised tegevused terrorismi ja rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemisel.

Ja selle taustal peaksime olema senisest enam ise valmis panustama küsimustes, mis Euroopat edasi viivad või Euroopa riike koos hoida aitavad: näiteks teadus- ja arendustegevus, innovatsioon, ülepaisutatud põllumajandustoetuste ohjamine, senisest suurem toetus rohkem pagulasi vastu võtnud riikidele.