Et saaks edasi kihutada, on rongil vedur. Et saaks pärast tagasi, on teises otsas, ninaga vastassuunas, samuti vedur.

Aga kumbki vedur ei tee rongist rongi. Selleks on vaja ka tervet joru vaguneid, ja mitte ainult. On vaja rattaid, vedrusid, juhtmeid, lüliteid, uksi, tualetipotte, infotahvleid, istmeid, mootoreid, prügikaste, hädapidurit...

Et me saaksime sõita sinna ja tagasi, on vaja tervikut, kogu rongi. Ja et tervik liiguks, nagu peab, on vaja iga üksikut detaili. See kõik kõlab kui titejutt. Miski, mis võiks välja valguda kivipallur Jürto suust.

Samas, suurtes ühiskondlikes vaidlustes ja tülides me unustame selle järjekindlalt ära. Kaduma kipuvad nii tervik kui ka detailid.

Seksisõbrad teavad ammu, kui palju on hallil erinevaid varjundeid. Just neil nädalail kogunevad nad (või vähemalt daamid) hordidena kinosaalidesse ja vaatavad filmist „Viiskümmend tumedamat varjundit“, kuidas viiekümnele juba teadaolevale halli varjundile veel tervelt viiskümmend juurde lisatakse.

Meie ajaloos on palju rohkem halle varjundeid, kui mahub mis tahes Hollywoodi lameerootikafilmi.

Meie avalikes vaidlustes aga kaovad varjundid ja nüansid üha enam ära. Kõigepealt valitakse pool ja edasi käib, hambad ristis, enda lukustamine tehtud valiku külge. Debati eestvedajadki ei kuula teist poolt, vaid otsivad kinnitust enda üha äärmuslikumale seisukohale. Probleemide lahtiharutamise asemel tegeleme enda barrikadeerimisega ja ennetavate vasturünnakutega.

Võtkem või iseseisvuspäevaga haakuv debatt Konstantin Pätsi kuju üle. Väga kiiresti tekkisid poolused ja kujunes kaks äärmuslikku seisukohta Pätsi rollist Eesti ajaloos. Ühed pidasid teda riigi sünnihetke veduriks, teiste arvates vedas ta aga seevastu peaaegu ainuisikuliselt riigi kokkuvarisemist. Silmi jätkus kummalgi poolel üksnes oma veduri jaoks ning rong koos kõigi reisijatega kadus pildist.

President Kaljulaidile on selles arutelus liiga tehtud. Tema ei ole selles vaidluses vedanud kaugeltki kõige äärmuslikumat vaadet, kui ta mõistis vaikiva ajastu hukka, öeldes, et sellel oli kindlasti oma roll Eesti kurvas saatuses. Aga tänase Eesti Ekspressi lugu presidendi vanaisa vahetust seotusest Pätsi ja tema mõne kõige küsitavama sammuga (vt lk 38) näitab taas, kui mitmekesine ning vingerpusse, üllatusi ja pooltoone täis on Eesti ajalugu.

Et juba rajale sööstnud vedurivahtijatel oleks selge – presidendil ei lasu mingit vastutust oma vanaisa tegude eest. Veelgi enam, Eesti Ekspress ei väida sedagi, et presidendi vanaisa töö vääriks lahmivat hukkamõistu. Pigem kinnitab see lugu taas, et meie ajaloos on palju rohkem halle varjundeid, kui mahub mis tahes Hollywoodi lame­erootikafilmi, ja et neid teemasid, kus lahmida kannataks, meil polegi.

Saabuva Eesti sünnipäeva puhul soovikski, et meie tilluke 1,3 miljoni reisijaga rong ikka koos püsiks ja et sõit oleks kõigile võimalikult sujuv ja varjundirohke.