Aasta tagasi asutas majandusminister Macron, nüüdne Prantsuse president, liikumise „Edasi!“ (En Marche!). Sel hetkel ei uskunud ta isegi, et maandub tänavu presidenditoolil. See tundus pehmelt öeldes võimatu.

Küll aga haistis ta võimalust. Kui meil Eestis on seisak, siis Prantsusmaal on olnud seisakute seisak. Mitu aastakümmet pole suudetud midagi põhimõtteliselt muuta. Ennast jalgupidi oma retoorikasse betoneerinud parteid oskavad hästi teisi blokkida, aga ei suuda astuda ühtki vajalikku sammu.

Valijatele on jäänud nende tavapakett: lootusetus, käegalöömine ja viha. Paljud, need kõige vihasemad, on pöördunud äärmuslike populistide poole. Seda nähes tegid vanad parteid argpüksliku valiku: nad nihkusid vihastele valijatele järele, populistide külje alla.

Nähes, et see tee talle ja Prantsusmaale ei sobi, oli Macron piisavalt julge, et rajada täiesti uus tee. Ehitama hakates polnud aimugi, kuhu see viib. Õieti pole tänagi.

See julgus on innustanud miljoneid ning andnud lootust mitte ainult Prantsusmaale, vaid kogu Euroopale. Kas lootus on õigustatud või visiseb see õhupall kiiresti tühjaks, näeme õige pea. Aga selle riski Macron võttis.

Sealjuures ei seisne tema julgus selles, et ta lubaks õõnsalt teha kõike teisiti. Praegusel populismiajal on suur julgustükk öelda sedagi, et me peame enda euroopalikele põhiväärtustele kindlaks jääma.

Kus on aga see julgus – proovida midagi suurt – Eestis? Millal viimati tuli keegi ja ütles midagi uut, innustavat ja edasiviivat poliitilisele tsentrile, valijate enamikule?

Jah, EKRE murdis nii Riigikokku kui ka täiesti tõsiseltvõetavate toetusarvudeni, aga tegi seda äärealal, tänaste Euroopa parempopulistide tuules, jutlustades suletust, minevikuiha ja õhutades hirmu.

Vabaerakondki kargas üle künnise, aga jällegi nišiteemaga („demokraatiapakett“) ja asjatult negatiivse sõnumiga („kartellierakonnad on tõprakari“).

Kumbki neist kahest ei ole võrreldav sellega, mida üritab Macron. Palju rohkem on aga neid juhtumeid, kus võimalus värskeks tuulepuhanguks on lastud käest. Selleks ei pea ju tingimata uut parteid tegema. Ka olemasolevad võivad end edukalt ümber paigutada, mida aga tegelikult Eestis pole alates Andrus Ansipi Reformierakonna etteotsa tulekust tehtud.

Näiteks IRL ei osanud reageerida valitsusest väljaviskamisele 2014. aastal. Neist said näägutajad, kes lukustasid end järgnevatel aastatel üha enam ka liigsesse suletusse, mõtlemata, et tõusuteel oldi viimati siiski siis, kui erakonnas andsid tooni avatuma Eesti pooldajad Eerik-­Niiles Kross ja Yoko Alender. Ehk siis, kui oli värskust.

Sotsid on kolmes viimases valitsuses olnud sisuliselt küll mõjukad, aga pildil on nad ikka mingite nišisõnumite ning käskude ja keeldudega. Mingit uut, poliitilisi tiibu ühendavat visiooni pole neilgi pakkuda.

Sama lugu ka Keskerakonnaga. Ehkki erakonna eesotsas on näod küll vahetunud, on peamiseks üllatuseks olnud siiski jahmatav inerts.

Kõige sobivam hetk „Macroni tegemiseks“ on olnud aga Kaja Kallasel Reformierakonnas. Nn Silvergate’i järel oli periood, kus suur osa avalikkusest ja Reformierakonna toetajatest seda lausa nõudis. 21 000 häält 2014. aasta europarlamendi valimistel oli selle kinnituseks. Paraku jäi seegi marssalikepike üles korjamata ning valijate ootus on kahtlemata oma kirkust tänaseks kaotanud.

Nii ongi Eesti Emmanuel või siis Emmanuelle sündimata.

Riskid on võtmata.

Inimesed innustamata.